Mõistagi on see poliitiliste prioriteetide küsimus, milleks linna raha kulutada. Retooriliselt võib küsida, kui palju muutuks keskmise linnaelaniku elukvaliteet, kui korra nädalas ei potsataks tema postkasti ajaleht Stolitsa ja õhtuti ei saaks enam vaadata telerist Savisaare protsessi?

Linnajuhid võivad ju väita, et pidev Tallinna TV kallal norimine on pahatahtlik, sest sellele kuluv 3,5 miljonit eurot moodustab linnaeelarvest vaid väikese osa. Kuid ei maksa unustada, et Tallinna TV ei ole ainus omalaadsete seas, mis nahaalselt linnakassast suuri summasid neelab. Vaatame neid mädapaiseid lähemalt.

Esiteks siis Tallinna Televisioon. Olematu vaatajaskonnaga kanal vajab eluspüsimiseks linnaeelarvest rohkem kui 3,5 miljonit eurot aastas, samal ajal toob reklaami müük kanalile sisse vaid mõnikümmend tuhat eurot. Kas linnal on vaja sellise kulu eest telekanalit, mille vaatajate osakaal on kõigest 1,2% (juuni 2017) teleauditooriumist, mida saadavad korruptsiooniskandaalid, mille teenitav tulu on olematu ja sisu propagandistlik? Ma kahtlen.

Teiseks ajalahed Pealinn ja Stolitsa. Ainuüksi nende kahe ajalehe levitamiskulud neelavad linnaeelarvest aastas ligi 600 000 eurot. Kusjuures pool sellest summast kulub sellele, et saata ajalehti linna raha eest väljapoole Tallinna.

Kas tõesti on linlaste huvides, et nende raha eest ujutatakse kogu riik Keskerakondliku propagandaga? Linnajuhtide vastuväited, et seda tehakse, kuna Tallinna elust huvitub kogu Eesti, on näide hädisest poliitretoorikast, mitte tegelikust elust tõukuv vajadus.

Kolmandaks tasuta ühistransport. Linnavalitsuse tellitud viimasest uuringust „Elanike rahulolu Tallinna linna avalike teenustega 2016" selgub, et alates 2013. aasta algusest, mil kehtestati pealinnas prii sõit, on ühistransporti oma peamise liiklusvahendina kasutavate inimeste hulk langenud tervelt 15 protsendi võrra.

Kui aastal 2013 kasutas ühistransporti peamise liikumisvahendina 61 protsenti linlastest, siis 2015. aastal vaid 47 protsenti. Autokasutajate hulk on samal ajal aga tõusnud märgatavalt. See näitab, et valimiste eel kiirkorras kehtestatud tasuta ühistransport ei ole oma eesmärki täitnud ja linlasi ühistranspordiusku veennud. Selle asemel tuleks prii sõidu peale kuluvad 12 miljonit eurot investeerida ühistranspordi liinivõrgu uuendamisse ja veeremi jõulisse uuendamisse, sest inimesed eelistavad kvaliteeti kvantiteedile. Toimetulekutoetuse saajatele, pensionäridele ja õpilastele võiks tasuta ühistransport säilida.

Neljandaks mupo ja lipo noorem vend lipa ehk linnapank. Tallinna Ühistupank, mis pole siiani saanud finantsinspektsioonilt tegutsemislitsentsi, on surnult sündinud katse viljeleda linnas munitsipaalkapitalismi. Paraku ei soovita altminekut tunnistada ning iga aasta taotakse sinna järjepidevalt miljoneid juurde. Nelja aasta peale on pangaga seotult liigutatud 12 miljonit eurot, mis teeb keskmiselt 3 miljonit aastas. Kasu linnale on aga ümmargune null.

Paraku pole eeltoodud näited ainsad, need on peamised. Siia juurde võiks tuua veel üksjagu konkureerivaid projekte, näiteks linna ombudsmani büroo (120 000 eurot aastas) või linnapood (160 000 eurot aastas). Aeg oleks tõmmata vesi nendele lollustele jäädavalt peale, sest selge on see, et sellise Savisaare pärandi elushoidmine pole vajalik isegi enam Keskerakonnale.