IRLi vastulöök 500 euro eelnõu kriitikutele: rikastel ja vaestel ei pea olema samasugune maksuvaba miinimum
Seda enam vajab austust ja lugupidamist igaüks, kes tööd teeb. IRL’i ettepanek vabastada tulumaksu maksmisest kõik kuni 500 eurot teenivad inimesed ja vähendada tulumaksu maksmist kõigil kuni 846 eurot teenivatel inimestel on täiesti uus lähenemine Eesti sotsiaal-, töö- ja maksupoliitikas. Põhimõte, et mida väiksem on sissetulek, seda suurem on maksuvaba tulu, toob töö tegemise rohkem au sisse. 500-eurose palga saajal jääks kuus rohkem kätte kuni 69 eurot.
Tööd tegeval inimesel peab olema parem sissetulek võrreldes nendega, kes peavad leppima vaid toetusrahadega. Toetuste langetamine pole inimlik valik, seega tuleb suurendada tööinimeste sissetulekuid. Järgnevalt kirjeldan, miks on ettepanek tehtud just maksuvaba miinimumi kohta, miks sisaldab ettepanek erinevaid summasid sissetulekust sõltuvalt ning lõpuks kõige olulisem – miks on iga tööinimese suurem austamine Eesti jaoks nii olulise tähtsusega.
Miks just tulumaksuvaba miinimum?
Nõrgemaid tuleb aidata, see on väga konservatiivne põhimõte. Seni on vähem tähelepanu saanud sisuline põhjendus, miks just tulumaksuvaba miinimumsumma tõstmine Eestis nii ajakohane on. Tulumaksuvaba miinimum on tegelikult see osa sissetulekust, millega inimene saab ära katta enda ja oma ülalpeetavate pereliikmete eluspüsimiseks vajalikud kulutused. Juba nimigi reedab, et tulumaksuga maksustatakse sissetulekust tuluandvat osa ehk seda mis eluvajalikest sundkulutustest üle jääb.
Laias laastus on selline põhimõte olnud läbi inimkonna maksukogumise ajaloo, et perel peab jaguma leemekest lapsele anda, ja kui sellest miskit vähegi üle jääb, siis võtab maksukoguja oma osa. Maksuvaba miinimum, mis on täna nii vaestele kui rikastele 144 eurot (2015. aastast IRL ja Reformierakonna otsusel 154 eurot), ei võimalda äraelamist ja ei täida seega oma kõige peamist eesmärki. Meil on ettepanek tulumaksuosa vähendada neil, kellel sisulist tulu ei teki. Peame vähimana oluliseks, et tööinimene saaks oma palgast vähemasti oma elutähtsad kulud ära katta.
Tulumaksuvaba miinimum on Eestis juba astmeline
IRLi ettepanekust on kriitikat saanud ka asjaolu, justkui tahaksime teha tulumaksuvabastust astmeliseks. Esiteks, mitte astmeliseks, vaid lineaarseks. Teiseks on asjakohane täpsustada, et erinevalt tulumaksust on erineva staatusega inimesed juba täna kasutamas erinevaid tulumaksuvaba miinimumi määrasid. Kolm astet tulevad hästi välja Eesti ühe tüüpilise pere puhul, kus elavad näiteks vanaema, tema tütar ja lapselaps. Vanaema saab meie näites keskmist pensioni (tulumaksuvaba miinimum on temal 364 eurot kuus), täiskohaga töötav ema miinimumsissetulekut (tulumaksuvaba miinimum on temal rohkem kui poole väiksem ehk 154 eurot) ja lapselaps (tulumaksuvaba miinimumiga tervelt 0 eurot, sest pere esimest last ei loeta miinimumi arvestamisel inimesena ja maksuvabastuse osa hakatakse lugema alates teisest alaelaisest lapsest) käib koolis.
2015. aastal maksaks miinimumpalka (355 eurot) saav ema tulumaksu ca 37 eurot, seega jääb igakuisteks kuludeks talle ja tema tütrele inimese kohta kätte vaid 159 eurot. Õnneks saab pere toetada vanaema, kellele kehtib pensionärina 210 euro võrra kõrgem tulumaksuvabastus, kindlasti kerkib ka tänane keskmine pension 349 eurot. Seega kasutavad juba täna need kolm pereliiget igaüks erinevat maksuvabastuse miinimumi astet. Astmed on olemas, iseküsimus, kas tänase Eesti olukorra jaoks õiglaselt. IRL’i arvates pole õiglane, et töötegijalt nii väikese sissetuleku juures veel tulumaksu nõutakse ning ka tulumaksuvabastus alates pere esimesest lapsest on meie programmis aastaid olnud, aastaks oleme selle kehtimagi saanud.
Tööinimesel peabki olema parem
Sotsiaalselt kõige vastutundlikum on selline poliitika, kus töötavale inimesele luuakse eeliseid. Meie rahvastik vananeb ja väheneb. Inimese töö on samal ajal endiselt ainus, mis elatist annab ja väärtusi loob. Iga tööd tegev inimene väärib tunnustust. Täiendav tulumaksuvabastus on mite ainult vajaduspõhine, vaid ka tunnustus sellest, et iga töökätt on Eestil tõsiselt tarvis.
Töökusest ja kõikidest tööinimesest lugupidamine on üks konservatiivse maailavaate põhilisi alusväärtusi. Tööinimesel peabki olema parem, kui sellel, kes küll saaks tööd teha, aga kes elab toetustest. Loomulikult tuleb pikad sammud astuda nende inimeste õiguste tagamisel, kes ühel või teisel põhjusel ei saa täiskohaga töötada, või kelle kodukoha läheduses töökohti pole.
Väiksemapalgalistele inimestele täiendavate soodustuste andmine on Euroopa kontekstis ka rahvuslik küsimus. Suuremat pilti vaadates näeme, et riikides, kus astutud "normaalset" Lääne-Euroopa teed, on surutud tagasihoidlikumad rahvuskaaslased tööturult välja sotsiaaltoetustele ja asendatud lõpuks nad tööturul ettevõtlikuma ja vähenõudliku, kuigi mitte rohkem koolis käinud võõrtööjõuga. Piltlikult öeldes on muutunud tavaliseks, et madalapalgalisemat tööd teebki vaid suhteliselt värskelt sisserännanu, sest seda tööd ei austata ühiskonnas piisavalt. Kas meiegi kehvemal järjel olevate inimeste roaks jääb elada sotsiaalteotustest? Me ei taha sedasama rada astuda.
Me tahame, et tööinimesed ei lahkuks Eestist toimetulekuraskuste tõttu. Me tahame, et madalama palgaga tööinimestele jääks kätte rohkem raha ning et igaüks tunneks riigi austust oma töö ja oma eluliste vajaduste suhtes. Meie ettepanek tulumaksuvaba miinimumi oluliselt madalamapalgalistele tõsta lähtub lootusest, et meie inimesed näeksid rohkem väärtustatust just Eestis töötades.
