Isamaaliit teeb eestlased seebiks
Eile pöördus Isamaaliit koalitsioonipartnerite poole, et oma mainet parandada. Loe ka kommentaare: Jevgeni Tomberg, EÜRP; Peeter Kreitzberg, KE; Tiit Toomsalu, ESDTP, ; Lauri Vahtre, IL .
Selleks on leitud suurepärane võimalus: kommunism kuriteoks tunnistada.
Laar on juba varem lubanud, et mais võtab riik ametliku seisukoha Nõukogude võimu tegevuse suhtes Eestis. Kannustanud on ka Balti ühtsus: Läti on antud teemal juba vägagi söakaks muutunud ja soovib näha ka Eestit oma nõudmistega Venemaa poole pöördumas.
Siin siis oleks justkui võimalus saada "väikseks riigiks, kes suutis": kui nõuda Nõukogude Liidu õigusjärlaselt Venemaalt kompensatsiooni ja see ka kätte saada, siis peale majanduslike kaalutluste võidab ka Eesti maine rahvusvahelisel areenil. Ja võidab Isamaaliit kodurindel.
Sest oma ohvristaatuse afisheerimine peaks ju igati kasulik olema. Paljud on juba unustanud, millistest oludest Eesti on ikka välja suutnud rabeleda, humanitaarabi meile eriti enam ei saadeta, tahetakse hoopis meilt saada ja justkui võetakse meid võrdsena - millega kaasneb ka kohustus võrdne olla. Võrdselt igasuguseid liikmesmakse tasuda. Ja nii edasi.
Kui aga algatada suurem protsess kommunismi kuritegelikuks tunnistamiseks, midagi sellist Nürnbergi taolist, siis tuleks kõigil meelde. Meenuksid sirp ja vasar ja üks väike rõhutud rahvas. Kaastundepisarad ja toetusavaldused.
Oot, aga kuhu jäi postkommunistlikust taagast vabanemine, mille eest võitleb nt T. H. Ilves? Et äkki me ei peaks seda külge ikka nii väga rõhutama, unustama oma post-sovjet staatus ja omandama pre-EU kombed?
Selle kauni plaani takistuseks saabki Isamaaliidu pr-kampaania - ohver on väga popp olla, suure (Venemaa) vastu on väga popp võidelda, kaotada pole justkui midagi Ja võidu puhul võiks ehk isegi kommudelt kompensatsiooni nõuda!?
Eestist võiks saada endise sots-leeri riikide Wiesenthali keskus, käiks üle maailma nõudmas karistust rõhujatele ja kompensatsiooni kannatajatele. Tuleks raha, poetatakse kaastundepisaraid, saaks kuulsaks, saaks endale märgi - kui seda kõike oskusliku mainekampaania ja diplomaatiliste suhetega toetada, vaevalt, et Venemaal erilisi sanðe keeldumiseks on.
Aga selle kõige hind? Kas me ei ole tüdinud kannatamisest?
