Isiklik abistaja – elementaarne!
Soov teha iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid – õppida ja töötada, reisida ja käia sõpradel külas – on loomulik. Aga isegi juhul, kui kogu keskkond oleks kohandatud puudega inimeste vajaduste järgi ja kättesaadavad oleksid parimad abivahendid, vajavad raske ja sügava puudega inimesed igapäevaelus teise inimese abi.
Margit Rosental on oma enda elu näitel isikliku abistaja olemuse hästi lahti kirjutatud: „Kasutan liikumispuude tõttu ratastooli, olen seda teinud terve oma elu, 35 aastat. Vajan peaaegu kõigis toimetustes isiklikku abistajat – selleks, et riidesse panna, poes asju ostukorvi panna, kassas maksta. Isiklik abistaja aitab mul kirjutada. Kui ma helistan, hoiab ta telefonitoru – ühesõnaga teeb kõike, mida ma muidu teeksin oma käte ja jalgadega.” („See ongi nii: riigikontrollil oli õigus”, EPL 25.11.10) Ideaalis aitab isiklik abistaja puudega inimesel elada oma tavalist igapäevaelu, nagu too elaks siis, kui tal puuet poleks.
Noorteklubi Händikäpp töörühm koostas juba 2003. aastal põhjaliku isikliku abistaja teenuse kirjelduse, mida aktsepteerib ka sotsiaalministeerium. Selles tuuakse esile, et enamik sügava liikumis- või nägemispuudega inimesi vajab aktiivseks ühiskonnas osalemiseks ja iseseisvaks toimetulekuks füüsilist abi. Rõhutatakse, et teenuse olemasolu vähendab puudega inimeste sõltuvust oma pereliikmetest ja sõpradest, kes on olnud siiani peamisteks abilisteks, ning annab puudega inimestele võimaluse elada iseseisvalt.
Paraku on sotsiaalhoolekande seaduses puudega inimestele mõeldud isikliku abistaja teenust kirjeldatud ühe lausega: valla- või linnavalitsus määrab vajaduse korral tugiisiku või isikliku abistaja. Puuduvad teenuse täpsem kirjeldus, miinimummaht ja kvaliteedinõuded, mistõttu on teenuse osutamise tase omavalitsustes väga ebaühtlane. Paljudes kohtades seda ei pakutagi.
Sotsiaalministeeriumis on tegeldud abistaja teenuse aluste väljatöötamisega, kuid kuna tegemist on kohaliku omavalitsuse rahastatud teenusega, võib arvata, et vastuseis sellele, et seaduses kehtestataks miinimumnõuded ja teenuse maht, tuleb ka omavalitsuste poolt. Vajadus teenuse järele on kaugelt suurem, kui omavalitsused on võimelised pakkuma, isegi miinimumtundide rahastamine võib osutuda probleemiks.
Kuigi paljudes peredes teevad vanemad või teised pereliikmed ära isikliku abistaja töö, pole end abistajana ametlikult kirja panna ja selle eest raha saada võimalik. Teenus on mõeldud selleks, et pereliikmete koormust vähendada, anda neile puhkust ja võimalus tööle minna/naasta. Pealegi – mis isikliku elu elamisest me räägime, kui noor peab õhtustele meelelahutusüritustele minema koos ema või isaga!
Aitab tööl ja koolis
Isiklik abistaja on eriti oluline õppuritele ja tööeas inimestele. Ta aitab haridust omandada, tööle saada ja jääda. Liikumispuudega tudengid rõhutavad, et isikliku abistajaga saavad nad võimaluse liikuda ülikooli eri korpuste ja korruste vahel, sõita linna ühissõidukitega, leida kiiresti raamatukogust vajalikku õppematerjali ja õhtuti võtta osa tudengiüritustest.
Suur probleem on aga teenuse väike maht noortele, kel on tahe õppida, kuid kelle abivajadus on sügavast puudest tingituna pea ööpäevaringne. Eestis on ööpäevane teenus inimesele liiga kallis, kohalikud omavalitsused maksavad teenuse eest oma võimete/võimaluste järgi ja riik teenust ei kompenseeri.
Kui mitmel pool riikides elavad abistajad ära oma töö eest saadavast palgast, siis meil pole napp töötasu inimestele motiveeriv. Seetõttu on sobiva abistaja leidmine, mis on puudega inimese ülesanne, sageli keerukas. Samuti pole sugugi kõik võimelised tegema läbi bürokraatia kadalippu ega jõuliselt oma õiguste eest seisma, et mingitki toetust endale välja võidelda.
Erivajadustega inimeste jaoks ei piisa üksnes kaldteedest, kohandatud (ühis)sõidukitest ega ka kohandatud töökohtade loomisest. Sageli on just isikliku teenuse puudumine põhjus, miks nimetatud kohandused jäävad kättesaamatuks.
