•• Islandis tuleb juba 6. märtsil referendum küsimuses, mida teha võlgadega, mille islandlased pärisid 2008. aasta sügisel pankrotti läinud kolmelt suurelt kodumaiselt pangalt. Mida teha – kas maksta ära kõik võlad või mitte? Islandi rahandusminister Steingrimur Sigfusson, mis on teie soovitus Islandi valijatele?

Esiteks peame vaatama, kas me saame uued kokkulepped paika. Oleme pidanud Ühendkuningriigi ja Hollandi poolega kõnelusi alates sellest, kui president keeldus lubamast kokkuleppesse muudatusi, mis teeksid seda (Hollandile ja Ühendkuningriigile – toim) vastuvõetavamaks. Kuid isegi muudatuste mahahääletamise korral poleks juhtum sellega lõppenud, see oleks ikkagi lahendamata. Igaüks on nõus, et meil tuleb leida sellele küsimusele loov lähenemine. Me peame Londoniga läbirääkimisi ja on päris võimalik, et saame milleski kokkuleppele juba enne referendumit. Arvan, et meil on vastus käes hiljemalt selle nädala lõpuks. Ootame ja vaatame.

•• Olen kohanud ka arve, et iga islandlase kohta on ainuüksi brittidele võlga 8000 naela (üle 140 000 Eesti krooni). Kas siis see kõik tulekski tagasi maksta või taotlete te ikkagi leevendust?

Jah, selline on kogusumma, kuid see ei võta arvesse vanade pankade varasid, millega saab neid arveid maksta. Kuid neist pole küllalt ja jääb ikkagi puudu. Island seisab selle puudujäägi taga, kuid küsimus on, milline on vastuvõetav koorem. Palju sõltub tingimustest. Nii see ei lähe, et Islandi maksumaksja tasub kogu summa, sest me kasutame põhiliste nõuete rahuldamiseks vanade pankade varasid. Paljud tingimused ei ole meile vastuvõetavad.  

•• Miks mitte?

Tuleb silmas pidada, et see on väikese majanduse ja väikese rahvaarvu kohta päris suur arve. Hollandi või Briti mõistes on need väikesed summad, kuid Islandile on need suured. Inimestel on raske alla neelata, et meil tuleb maksta sellist võlga, mille on põhjustanud eraomanduses pangad kusagil välismaal Euroopa Liidu vigase reguleerimissüsteemi tõttu.  

•• Teate te siis üldse, kui suur võlg on?

Seda me ikka teame, aga umbes 90 protsenti laenude algsummast katavad vanade pankade varad. Küsimus on intressides, mis on suurim arve Islandile – nende maksmine mitme aasta jooksul, kuni me ootame varade realiseerimist.

•• Mis tagajärjed oleksid, kui islandlased teataksid, et ei, me ei maksa kogu summat tagasi? Kas need oleksid Esimese maailmasõja järgsetest Saksamaa reparatsioonidest hullemad, nagu mõned kriitikud väidavad?

Hääletust ei tuleks nii tõlgendada, et Island ei taha oma kohustusi täita. Tõsi, see oleks Islandi rahvale pettumus, sest koorem on nõnda suur. Hääletusel on ju kokkuleppe parandused, mitte kokkulepe ise. Need on parandused, mis tehti parlamendis detsembris. Algse kokkuleppe ratifitseeris parlament augustis, aga see oli Ühendkuningriigile ja hollandlastele vastuvõetamatu ning siis saigi parandused tehtud. Ja nendele pani president (Olafur Ragnar Grimsson) veto. Pole õige öelda, et islandlased ei taha üldse vastutada, küsimus on selles, kas seda pole liiga palju. Kas tingimused on vastuvõetavad. Me peame leidma lahenduse, mis rahuldaks kõiki pooli.

•• Kas teie meelest on üldse mõistlik eeldada, et riik maksab kinni erasektori kahjusid?

Muidugi ei peaks see nii olema, ja paremas maailmas me seda isegi ei arutaks. Aga me näeme kõikjal maailmas, et riigid maksavad kõrget hinda, sest on pidanud pankadele appi minema, või tegelevad segaduse korrastamisega, seda teevad nii USA kui ka Ühendkuningriik. Probleem on Euroopa hoiuste tagamise süsteemis, mida tuleb rahastada nii, et see suudaks kahjusid hüvitada. Meie puhul oli aga probleemiks see, et tagatisfondis oli väga vähe raha ja Islandile avaldati tugevat survet, et riik peaks seisma hoiuste taga. Keegi ei tahtnud tunnistada, et garantiide süsteem polnud kindel.

•• Hoiuste tagamisel võivad seega olla katastroofilised tagajärjed?

Jah. Kõnealune juhtum näitab, kui vigane on see garantiide süsteem juhul, kui riik on väike, aga pangad ülemäära suured ja tegutsevad välismaal. Muidugi kannab Island selles seisus osa vastutust, sest panga kodumaa pidanuks olema põhiline reguleerija. Kuid nii Ühendkuningriigi kui ka Hollandi pool peaks kandma osa vastutust, sest riik, kus pangad tegutsevad, peab samuti täitma järelevalvaja rolli.

•• Kuidas on Islandi majandus pärast pankade kokkuvarisemist käitunud?  

Minu arvates oli Island 2009. aastal mitmes mõttes edukas. Aasta ei osutunud kaugeltki nii halvaks, nagu me eeldasime. Sisemajanduse kogutoodang langes vähem, me loodame, et 2009. aastal langes majandus 7,5 protsenti, mis on ju palju parem kui –10 protsenti, mida varem ennustati. Tööpuudus oli samuti oodatust väiksem, keskmiselt peaks seda tulema 2009. aasta kohta 8 protsendi ringis. Mõned näitajad pole nii head, võlaga on asi muidugi päris tõsine. Riik on pidanud pankade kokkuvarisemise ja rahandussektori taastamise kulude tõttu astuma väga suuri samme. Me oleme aga täiesti veendunud, et tuleme sellest välja ja pöördume hiljemalt selle aasta teisel poolel taastumise teele.

•• Mis on teie jaoks selle kriisi õppetunnid?

Minu jaoks on päris selge, mis juhtus. Pankade erastamine, neoliberaalsed filosoofiad, lohakas reguleerimine, dereguleerimine läks liiga kaugele. (Vasakrohelisse liikumisse kuuluv Sigfusson on rahandusministri ametis 2009. aasta veebruarist – toim.) Pangad läksid liiga suureks ja neid ei juhitud korralikult ega valvatud ka korralikult nende järele. See oli neoliberaalne eksperiment, millel oli Islandi jaoks väga kurb ja kulukas lõpp. Sama on juhtunud ka paljudes teistes riikides. Sellise vastutustundetu äriideoloogia tõttu kannavad maailma maksumaksjad nüüd koormat.

•• Mida te  eeldate Euroopa Liidu liikmeks saamiselt, millest viimasel ajal päris palju kõneldakse?

Jah, me oleme esitanud liitumisavalduse, kuid Islandis on sellele ka päris tõsine vastuseis. Sektorid, millest majanduse taastumine sõltub, nagu kalandus ja põllumajandus, on üsnagi EL-i liikmeks saamise vastu. Tulemus pole kaugeltki kindel. Ja küsitlused näitavad rohkem vastuseisu kui toetust. Ootame ja vaatame, millise lepingu me saame. Siis on asi Islandi rahva otsustada. Praegu paistab, et tõenäolisem on eitav otsus, kuid seda on liiga vara öelda. See protsess võtab aega. Mina ja mu erakond ei toeta Euroopa Liidu liikmeks saamist, õigupoolest pole valitsuserakondadel selles küsimuses ühist seisukohta. Aga majanduse taastamise seisukohast ei saa me sellele lootma jääda.

•• Mis aitab Islandil taastuda?

Island on hoolimata oma hädadest väga õnnelik maa, sest tal on head võimalused sellest olukorrast välja tulla. Meil on väga rikkalik ressursibaas, rikkalikud kalavarud, ilus suur maa, mis tõmbab kõvasti turiste ligi. Meil on palju taastuvat energiat, haritud ja dünaamiline tööjõud, meil on suhteliselt noor rahvastik, meil pole selliseid vananemisega kaasnevaid probleeme nagu paljudes Euroopa maades. Oleme juba näinud päris dramaatilist kohanemist eksporditööstuses, mis toimib päris hästi. Valuuta devalveerimine on kindlasti aidanud, meil on nüüd konkurentsieelis. Ma olen üsna optimistlik, et tugeva ja konkurentsivõimelise ekspordisektori abiga tuleme me olukorrast välja.