Itaalia lõi vankuma: vaja on uut julget plaani kriisiga võitlemiseks
Tegelikult oleme me seda filmi juba näinud: närvilised võlausaldajad ajavad intressid üles, see omakorda suurendab investorite hirme ja enne kui päris täpselt aru saadakse, mis toimub, nimetab igaüks, kes ei soovi enda tõsiseltvõetavust küsimärgi alla seada, riiki „ilmselgelt maksejõuetuks”.
Võttes arvesse riigi suurt võlakoormat ja poliitikute saamatust, on Itaaliat päris pikalt nähtud finantsturgude rünnaku potentsiaalse sihtmärgina, kuid praegu on olukord päris järsku hakanud kujunema nii, et Itaaliat võib hakata pidama euroala neljandaks kokkukukkuvaks doominokiviks. Sealjuures edestatakse Hispaaniat, mida on seni sagedamini peetud kiduva pangandussüsteemi, tohutult kõrge töötusemäära ja kinnisvarakrahhi tõttu selle kahtlase tiitli pälvijaks.
Kolm esimest doominokivi - Kreeka, Iirimaa ja Portugal - moodustavad kõigest kuus protsenti euroala SKP-st. See on majanduslikus mõttes hallatav probleem, kuigi poliitilises mõttes asi karm. Itaalia moodustab seevastu umbes 16 protsenti euroala SKP-st. Oletades, et jõutaks põhimõttelise konsensuseni Itaalia abistamiseks, ei jaksaks Euroopa olemasolevad kraanad nii rasket koormat üles tõsta.
Mida tuleks teha? Märgid näitavad, et Euroopa juhid ning ametnikud jätkvada sama joont, mis siiani, kuid veelgi ulatuslikumalt: eitatakse kriisi saabumist.
Nõutakse, et valitsused jätkaksid strukturaalsete reformideni pürgimist ja tõmbaksid kulusid kokku. Samuti otsistakse võimalust jõuda kokkuleppele selles, et EL ja IMF garanteeriksid rahastamise hätta sattunud riigile, vastutasuks ränkade kärbete eest ning erasektor nõustub ühtedel või teistel tingimustel olema oma nõudmistes tagasihoidlikum.
Poliitikute üritus kriis võimalikult varases staadiumis kontrolli alla saada on läbi kukkunud ning nüüd seisame silmitsi euroala võimaliku kokkukkukkumisega.
Poliitkud, kartuses, et avalikkus paneb maksumaksjate raha kasutamist eurotsooni äärealadele liiga palju laenu andnud finantsasutuste toetuseks pahaks, nõuavad, et krediitorid peavad „ausa” osa potentsiaalsest kahjust enda peale võtma. Selline käitumine mõjub kriisileekidesse õli valamisena.
Maksumaksja viha
See on hirm kaotuse ees, mis on ajendanud mitmeid riski kartvaid investoreid võlakirju maha müüma, mis omakorda mõjub selle finantsinstrumendi turuhinnale halvasti. See on kasvatanud survet riikide suhtes, keda juba väljaspoolse abiga vee peal hoitakse ning tõstatanud küsimusi ka paremas olukorras olevate maade kohta.
Kõik see on muutnud päästepakettide hinna järjest suuremaks, mis omakorda on maksumaksjad vihaseks ajanud ning sundinud seeläbi valitsusi terasemalt erasektori kaasamise poole vaatama.
Ebakindlust on suurendanud ka Euroopa Keskpanga vastumeelsus riikide võlakirjade allahindamisele, kuid reitinguagentuurid on ähvardanud, et kõiki riike, mille majanduslikud näitajad osutavad maksevõimetusele ka sellise tiitliga pärjatakse. See omakorda viib edaspidise võlakirjade sundmüümiseni ja kriisi levimise riski tõsise suurenemiseni.
Säärane strateegia on seni läbi kukkunud ja nii saab see olema ka edaspidi.
Olukorra lahendamiseks oleks vaja teha palju, kuid kiiremas korras tuleks lõpetatada erasektorile lootmine. Mitte üks finantssektori vabatahtlik samm, isegi kui seda saaks astuda koordineeritult, ei suudaks euroala ääremaade võlakoorma osas erilist muutust esile kutsuda ning hoida ära nende maksujõuetuks kuulutamist reitinguagentuuride poolt.
Selle asemel peaksid Euroopa võimud võtma üheselt mõistetava kohustuse kõikide võlakriisi sattunud riikide ees ja garanteerima nende võlgade tagasimaksed, võttes sealjuures intressi samal määral või õige pisut rohkem, kui seda rakendatakse krediidikõlbulike euroala laenu andmise korral.
Iroonilisel kombel pakuti sellist võimalust euroalasse mitte kuuluvale Lätile ja Ungarile.
Artikkel avaldati algselt ajalehe Guardian veergudel.
