Samas pole näiteks saja-aastased tööriistad või majapidamistarbed mingi haruldus. Minu isal oli saja-aastane reha, minu emal kahesaja-aastane vokk. Ja mõlemad töötasid suurepäraselt. Mul eneselgi on kodus saja viiekümne aastane sepahaamer, saja kolmekümne aastane kahvel ja saja kümne aastane padi. See on küll väga kõva, nii et enne kui magama saab jääda, pean ma alati võtma oma saja viiekümne aastase sepahaamri ja sellega saja kümne aastast patja peksma. Siis lähevad suled pehmeks.

Tõsi, elusloodus üldiselt nii kaua vastu ei pea, aga siingi on erandeid. Minu isakodus elas kahesaja-aastane lehm. Üleni hall. Ja piim, mida ta lüpsis, oli ka hall, koirohu maitsega. See lehm oli oma silmaga näinud Rootsi kuningat Karl XII-t ja oleks näinud ka Peeter I-t, aga oli sel ajal parajasti laudas lüpsil, kui Vene keiser mööda ratsutas. Tõsine ja tark loom: kui saabusid jõulud, tõi isa ta tuppa ja siis oli lehm meile, lastele, jõuluvana eest. Tal kasvas habe ka, seda polnud üldse vaja lõua alla kleepida. Lehm langes märtrina Vabadussõjas, kui punased ta enda kätte said ning supiks keetsid. Mitte ainuski mees, kes seda suppi sõi, ei elanud hommikuni.

Eve jääb koju

Jah, kui ma sellele lehmale mõtlen, siis tunnen end isegi üsna nooruslikuna. Aga tegelikult annab vanus ennast siiski igal sammul tunda. Kas või juubelilaua ettevalmistustes. Tavaliselt on mul igal aastal abiks käinud vana sõbranna Eve Kivi, kellega me koos kihelkonnakoolis õppisime. Ainult meie kahekesi olemegi veel oma klassist elus! Aga sel aastal Eve helistas ja ütles, et tema seekord ei tule.

“Tead, Ivan, praegu on nii libe, mina ei julge üldse väljas käia,” ütles ta. “Poes ka ei käi, Orumets toob mulle leiba ja piima. Pole ju mõtet riskida, vaata kui kukun ja murran mõne kondi, mis siis?”

“Kus ta sul nii libe on?” imestasin mina. “Ega praegu pole talv. Sa ära kanna neid kõrgeid kontsi! Ma olen sulle alati öelnud, et meie eas ei tohi enam niisuguse peenikese tiku otsas turnida. Küll sa pärast surma saad taevasse, varem pole mõtet sinna ronida. Pensionär hoidku end maad ligi justkui lest. Ma ju kinkisin sulle eelmiseks sünni-päevaks suurepärased vildid, koos kalossidega. Pane need jalga ja tule.”

“Sina, Ivan, kingid mulle igal aastal vildid koos kalossidega,” ütles Eve hapult. “Ise sa vist seda ei mäleta. Issand küll, miks mehed alati vananedes mälu kaotavad! Orumets kah, iga kord toob mulle piima asemel ühe kuiva veini, vabandab hirmsasti ja joob siis selle lõpuks ise ära.”

“Kas tõesti ma kingin sulle igal aastal vildid?” imestasin mina. “Anna andeks, tõesti pole tähele pannud. Aga miks sa neid vilte siis ei kanna?”

“Mulle ei meeldi vildid,” vastas kallis kooliõde. “Need teevad mu karupoja sarnaseks.”

“Ja miks ka mitte, Mõmmi oligi ju sinu hiilgeroll,” ütlesin mina. “Siiamaani mäletan, kuidas sa laulsid: “Ahhaa, ahhaa, mul selge on A!””

“Lollakas, mina ei mänginud Mõmmit!” vihastas Eve. “Sa ei mäleta enam ikka absoluutselt mitte midagi!”

Ja viskas toru hargile. Naised lähevad vanas eas ikka väga närviliseks.

Salati sünd

Mis mul muud üle jäi, pidin juubelitoitudega ise hakkama saama. Kõigepealt võtsin käsile kartulisalati. Jõudu mul hakkimiseks on, ainult silmanägemine veab vahel alt. Ei saa alati pihta. Nüüd ka, tükk aega nägin vaeva üheainsa kartuliga. Sätin ta paku peale ja virutan kirvega – mööda! Sätin uuesti ja äigan teise laksu – jälle mööda! Pool tundi jändasin, kuni lõpuks pihta sain. Pühkisin kamaluga tükid raiepaku pealt ämbrisse ja sättisin uue kartuli paika. Kaks päeva raiusin kartuleid, siis alles sai ämber täis!

Hapukurkidega olin ma juba kavalam, võtsin sae. Kurk, raisk, on libe, aga ma keerasin ta enne kruustangidega höövelpingi kül-ge, siis ta ei jookse kuhugi.

Keedetud munad lõin lihtsalt rusikaga lömaks, nii palju mees olen ma ikka veel küll, et munast käsitsi jagu saan! Vorsti katsusin jälle saagida, aga see sunnik oli nii tihke ja nätske, et saag jäi vorsti sisse kinni. Proovisin höövliga – ei targemat midagi. Lõpuks meenus mulle üks televiisorist nähtud loodusfilm, kus raisakotkad surnud sebra küljest tükikesi nokkisid. Võtsin sahtlist naelatangid, surusin vorstikangi kintsude vahele ja asusin selle küljest palakesi välja rebima. Ikka tükk tüki haaval, justkui tõmbaks vorstil hambaid välja. Ega see polnud ka lihtne töö, aga jagu ma sellest vorstisunnikust lõpuks sain. Kallasin kogu kraami ühte vanasse veetünni kokku, valasin hapukoore peale ja ajasin salati suure mõlaga segamini.

Ise olin pärast kõike seda saagimist ja puurimist nii väsinud, justkui oleksin kahekorruselise maja valmis ehitanud! Esiotsa oli mul plaanis kartulisalati kõrvale ka heeringat pakkuda, aga minust polnud enam kalade puhastajat. Otsustasin, et toon heeringad lihtsalt suures panges lauale ja jagan külalistele õnged ning noad kätte – las igaüks tapab ja roogib oma kala ise. Siis on inimestel sünnipäeval ka rohkem tegemist, muidu joovad liiga palju ja hakkavad mulle “Elagu!” laulma. Las parem peavad heeringajahti.

Nii et minu pärast võib see sajas sünnipäev tulla. Kõik head inimesed on esmaspäeval teretulnud. Söök on minu poolt, viinad toogu iga mees ise kaasa. Sovetskoje ·ampanskojega tuppa ei lasta!