Ivan Orav – 99!
Käisin kilpkonna matustel, viskasin elukale kolm peotäit mulda hauda kaasa, siis tulin koju ja sõin kaks suurt taldrikutäit suppi. Isu on mul hea.
Ja maailma asjadest tahan ma ka endiselt osa võtta. Natuke meelehärmi tegi see, et minu vabadussamba kavand ei leidnud mitte mingit äramärkimist. Minu nägemuses oleks sammas olnud kah umbes üheksakorruselise maja kõrgune, aga selle tipus poleks mitte rist, vaid kaks pronksist valatud vabadussõdalast – üks juba eakas mees, teine alles verinoor koolipoiss, mõlemal nägu naerul. Ja need kaks vaprat sangarit saeksid siis seal posti otsas kisendavat tiblat kahemehesaega pooleks.
Niisugune hoiatav kuju, mis peaks kõikidele Eesti vabaduse vaenlastele hirmu naha vahele ajama. Samal ajal ka isamaaline, kangelaslik ja kaunis. Aga noh, ei peetud küllalt heaks, vaikiti lausa maha.
Helistab Jüri Pihl
Seevastu Jüri Pihli telefonikõne tegi mulle suurt heameelt. Jüri helistas juba hommikul kell kuus, ta teab, et ma ärkan vara. Ja hõikas kohe torusse:
“Onu Ivan, mul on sulle tore sünnipäevakink! Arva ära, mis see on?”
“Looja olgu kiidetud, surmanuhtlus on taastatud!” hüüdsin mina ja tahtsin juba joosta seinakapist jahipüssi tooma, sest mul on kirjutuslaua sahtlis paks kaustik Eesti riigi vaenlaste nimedega, kes kõik peavad saama oma õiglase palga, ning iga päev lisan ma sinna nimekirja veel umbes kümme reeturit. Aga Jüri Pihl ütles, et nii head kinki ta mulle siiski praegu teha ei saa. Võib-olla saja aasta juubeliks, ta igal juhul katsub.
“Aga selle aasta kink on ka tore,” lohutas ta. “Arnold Meri läheb kohtu alla ja pannakse vangi!”
“Oi, Jürikene, see on tõesti üks ütlemata hea kingitus minusugusele vanamehele!” läksid mul lausa silmad suurest rõõmust märjaks. “Kui armas sinust. Mis sa tegid endale ilmaasjata tüli, kallis poiss.”
“Ole nüüd, onu Ivan, mis tüli see on,” vastas Pihl. “Head sünnipäeva veel kord ja eks ma õhtul astun pudeliga ka läbi.”
Arnold Merit olen ma jälitanud juba palju aastaid. Ükskord “Prillitoosi” kevadkontserdil läksime päris käsipidi kokku, aga Meri ärandas ühelt invaliidilt ratastooli ja laskis jalga. Viimati kohtusime polikliinikus, meil mõlemal on põieprobleemid ja me viisime tohtrile uriiniproovi. Mina kasutan selleks alati Pätsi-aegseid A. Le Coqi pudeleid, aga Meri uriin oli muidugi Sovetskoje šampanskoje pudelisse villitud. Teadagi, Nõu-kogude Liidu kangelane!
Tahtsin teda kohe sealsamas uroloogi ukse taga kinni võtta, aga kepp jäi jala taha kinni ja ma kukkusin pikali. Ja oligi hea, sest järgmisel hetkel lendas Meri šampanjapudel üle mu pea ja lõhkes vastu seina nagu pomm. Mina ka ei hellitanud, virutasin oma uriiniproovi kah justkui granaadi vaenlase poole, aga ei saanud samuti pihta ning suller pääses põgenema. See oli tõesti vägev lahing, pärast Sinimägesid pole sellist madinat Eesti pinnal aset leidnudki.
Saabub Jaan Kross
Nii et arvata võib, kui hea meel mul oli kuulda oma vana vimmamehe tabamisest. Aga sünnipäevakingid polnud veel sugugi otsa saanud, sest juba anti ukse taga kella ja sisse astus Jaan Kross.
“Palju õnne, Ivan!” lausus ta. “Ja tugevat tervist! Ma tõin sulle kingituse ka, mehed laadivad praegu autodelt maha.”
Läksin trepile asja kaema – ja oh sa taevas! Terve tänav oli veoautosid täis ja tunkedes mehed tassisid mu aeda tohutuid kastilahmakaid.
“Hei!” karjusin ma vihaselt. “Kohe jätta! Ärge tallake mu kompostihunnikut segi! Ja sina seal, ei pane oma kasti mu kurgipeenrasse!”
“Mis sigadus see selline on?” nõudsin ma Jaanilt aru. “Maja kingid mulle või?”
“Just nimelt, maja,” noogutas Kross ja hakkas siis korraga nutma. “Saad aru, Ivan, ma olen õnnetu inimene! Ja just vanaduses tabavad mind saatuselöögid. Nobeli preemiat ma ei saanud ja nüüd ostis veel poeg Eerik Inglismaalt mingi vana börsihoone, laskis kastidesse pakkida ja Eestisse vedada. Hoiab seda minu Harju tänava korteris. Palun, ole nii kallis, luba ma toon need kastid sinu aeda, siin on ikka rohkem ruumi kui minu ahtas apartemendis. Saad aru, ma pole Ellenit juba kaks nädalat näinud, ta on teises toas, kastide taga, ja ma ei pääse tema juurde. Ja siis on mul veel kuri kahtlus, et herr Rein Veidemann on kööki lõksu jäänud. Ta tuli mind intervjueerima, aga siis saabusid need Eeriku kastid ja ma pole pärast seda enam Reinu näinud. Aga köögist justkui kostab öösiti ohkeid ja palvetamist.”
“Ole nüüd mõistlik, Jaan,” ütlesin mina. “Ega minu aed pole ka mingi ladu. Lase need kastid otsekohe veoautodele tagasi tõsta. Jeesus küll, see maja matab terve mu aia enda alla.”
“Ega siin polegi terve maja, siin on ainult esimene korrus, suurem osa on endiselt Harju tänaval,” kaebles Kross. “Ole hea... Me oleme ju vanad Wikmani poisid, me peame teineteist aitama!”
“Mina polnud mingi Wikmani poiss, mina olin töölisnoor. Ausõna, kui need kuradi kastid siit jalamaid ei kao, ma toon püssi!”
No lõpuks sain sellest börsihoonest lahti. Muru oli kõik ära tallatud, jorjenid pooleks murtud... Jah, sünnipäeval peab kõigeks valmis olema!
