IVAN ORAV: Eesti riiki päästmas
Ma olin ju vahepeal õige hädiseks muutunud, isegi voodisse pikaliheitmine nõudis nii suurt pingutust, et kohe kui sirakile sain, siis ka magasin justkui laip. Vanasti tegin ma alati hommikuti harjutusi ahjuroobiga: keerasin seda muudkui aga kõveraks ja painutasin jälle sirgeks. Aga nüüd ei jaksanud ma juba aastaid ahjuroopi enam isegi põrandalt üles tõsta. Ent oh imet – vaevalt olid Kremli ussid Tallinnas oma salasepitsustega pihta hakanud, kui ma tundsin taas endist jõudu oma lihastesse tulvavat! Haarasin roobi ja keerasin selle naksti kringliks, siis aga panin kaabu pähe ja läksin lähimasse politseijaoskonda.
“Ma tulin teile oma teeneid pakkuma!” teatasin ma juba uksel.
“Aga, kallis inimene, ega te pole abipolitseinikuks juba liiga vana?” küsis mundrimees.
“Otse loomulikult olen ma abipolitseinikuks liiga vana!” vihastasin ma sellise solvangu peale. “Ma tahan saada vanempolitseinikuks, sest mul on plaan juhtimine enda kätte võtta! Teie ei tunne tiblade kurjust ja kavalust, aga mina tunnen!”
“Ei, vanempolitseinikke meil tarvis pole,” vastas see rumal nolk. “Minge koju, vanaisa, ja ärge kartke – küll me kaitseme teid.”
“Olgu peale!” ütlesin mina. “Ma näen, et teiega pole mõtet rääkida. Ja ega praegu polegi aega lobiseda. Praegu tuleb tegusid teha!”
Kumminui ja ketid
Marssisin koju, murdsin oma kummipuul lehed küljest ja sain endale suurepärase kumminuia. Siis korjasin kokku kõik ketid, mis majas leidusid, ja asusin asja kallale.
Mina ju mäletan suurepäraselt 1940. aastat. Kõige suuremat kahju tegid siis meie vaesele vabariigile reetlikud eestlased! Üldsegi mitte venelased! Neid oskad sa juba kaugelt karta, aga eestlast mitte. Eestlane on julgeolekuoht number üks!
Läksin joonelt oma naabri aeda ja panin ta kettipidi õunapuu külge.
“Mida sa teed, Ivan!” karjus naaber. “Lolliks oled läinud või?”
“Ütleme nii, et ma tegin su ohutuks,” vastasin mina. “Kiskusin sul mürgihambad välja, eks proovi veel salvata!”
“Millised hambad?” hädaldas naaber. “Võta kohe see kett ära!”
“Jah – et sa saaksid Vene saatkonda oma uute isandate juurde tormata,” naersin mina. “Hiljaks jäid, Juudas!”
“Millised isandad? Mis Juudas? Ma olen eestlane! Tahad, näitan passi?”
“Just sellepärast ma su puu külge aheldasingi. Kes sinu arvates Eestimaa Stalinile maha müüsid? Ikka eestlased! Kas siis Neeme Ruus oli sinu arvates hiinlane? Või Johannes Lauristin? Eestlased on mässu ajal kõige ohtlikumad!”
Naaber hakkas kisendama ja rapsis ketiga, aga mina sellest ei hoolinud, vaid läksin järgmise naabri juurde ja panin tema ka ketti.
Sedasi tegin ma kerge vaevaga terve meie tänava kahjutuks. Muidugi – võib-olla oli vangistatute hulgas ka ausaid, aatelisi eestlasi, aga alati on targem karta kui kahetseda. Ning õige aatemees on vabariigi julgeoleku nimel meelsasti natuke aega ketis.
Siis läksin rongi peale. Alustuseks aheldasin kõik teised reisijad pinkide külge. Konduktor üritas vastu hakata, aga kummipuutüvi rahustas ta kiiresti maha.
“Mille eest?” oigas ta.
“Kodumaa reetmise eest!” vastasin mina. “Ole õnnelik, et Eesti riik sind maha ei lase nagu Viktor Kingisseppa!”
“Jumal küll, ma olen ju naine! Ma olen vanaema!”
“Naised on eriti reetlikud. Tuleta meelde näiteks Punamütsikese vanaema, kes oli tegelikult hunt.”
Kirjanikud kahjutuks
Viibutasin veel paar korda ähvardavalt kumminuia – et ära-andjad teaksid, milline on nende palk, ja kui rong Balti jaama jõudis, suundusin joonelt kirjanike liitu.
See patarei tuli tingimata kahjutuks teha! Jumaluke, meenutame vaid! Semper, Vares, Jakobson... Ja neid oli veel! Lõin Karl Martin Sinijärve kabineti ukse jalaga lahti ja käratasin:
“Maha! Pikali! Vastupanu on mõttetu!”
Sinijärv andis kohe alla.
“Kas ma pean heitma kõhuli või selili?” küsis ta. “Ma heidaks parema meelega selili, siis on mõnusam.”
“Olgu,” olin ma lahke. “Meie, eestlased, oleme ikkagi eurooplased ega piina vange. Heida pealegi selili, aga sinna radiaatori juurde, siis ma saan su selle külge kinni aheldada.”
“Küll on hea, et enam ei köeta,” kiitis Sinijärv. “Muidu oleks radiaatori küljes palav.”
“Mul oleks tarvis kõikide eesti kirjanike nimekirja, koos aadressidega,” ütlesin ma.
“Palun, see on laual,” oli Sinijärv kohe koostöövalmis. “Muide, kas ma lõunaks saan lahti?”
“Ei saa.”
“Oh Jumal, aga kuidas ma siis söön?”
“Mässu ajal tuleb kulinaaria unustada,” vastasin mina ja läksin teisi kirjanikke püüdma. Ning kui ma kõik need kätte olin saanud, seadsin sammud naistekliiniku poole. Sest Vares polnud mitte ainult kirjanik, vaid ka günekoloog, ning ka see punt tuleb kahjutuks teha, muidu meie riik ei püsi!
