Ivan Orav: Eesti–Vene piiri ajalugu
Mäletan hästi, millise hoole ja armastusega omal ajal seda piiri ehitati! Kogu rahvas oli ametis. Otsa tegi lahti Eesti parim juuksur meister Alfons isiklikult, tõmmates suure kammiga kahe maa vahele uhke seitli. Seejärel käis ta Eesti-poolse osa veel lokitangidega üle ja pani lõpuks kölnivett kah.
„Valmis!” ütles ta viimaks ja lõi käsi kokku. „Oh, mu jumal, milline kaunitar, armu või ära!”
Aga ega tööd piiril sellega veel ei lõppenud! Ei, piiri kallal nikerdati aina edasi, ehiti teda päevast päeva otsekui jõulupuud. Parimad käsitöömeistrid tikkisid sinna peale luigekesi ja õitevahus kirsipuid, iga kahe meetri tagant rõõmustas silma hiiglaslik roosa siidlehv ja heegeldatud äärispael ei katkenud hetkekski.
Peale selle lõhnas piir nagu roosipõõsas ja tema seest kostis hõbekellukeste helinat ning pidulikku orelimängu. Tegemist oli Eesti peenmehaanika meistritööga. Tõesti, see Eesti–Vene piir oli üks maailmaime ja see on ka täiesti arusaadav, sest eks olnud ju iga eestlane lõpmata rõõmus, et pärast mitut sajandit Eestimaa ja Venemaa vahel viimaks piir on ja iga turakas ei või sealt suvalisel hetkel üle joosta.
Mul on suurepäraselt meeles, millise liigutava hellusega president Päts isiklikult piiri eest hoolitses. Justkui olnuks piir elusolend! Iga päev käis Päts teda paitamas, pühkis tolmu... Aga mis sellest hingematvast ilust sai? Loomulikult löödi kõik uperkuuti. Ega siis tibla ilust ei hooli. Tema oskab ainult lõhkuda. 1940. aastal sõideti prauhti tankiga piir maha, luigekesed ja kirsipuud tallati kirsadega sopa sisse, orelihelisid tekitavad hammasrattad torgati täägiga läbi. Siidlehvidega pühiti tagumikku. Meister Alfonsi hoolikalt sisse kammitud seitel aeti sassi ja tulemuseks oli mingi puder ja kapsad, sea songermaa.
Mäletan, kuidas Päts seda hoopi üle elas.
„Mitte iialgi, Ivan,” ütles ta mulle, näost kahvatu ja pisarad silmis. „Mitte iialgi ei ehita ma enam piiri Eestimaa ja Venemaa vahele. See pole muud, kui pärlite loopimine sigade ette! Hakkan parem tegelema origamiga.”
„Väga õige, härra president,” kiitsin ma takka ja silmitsesin vaimustusega, kuidas Pätsi osavate näppude all sai tavalisest valgest paberilehest vahva kobras.
Nii ei ehitatudki Eestimaa ja Venemaa vahele uut piiri ning Eesti sai NSV Liidu osaks. 1991. aastal, kui iseseisvus taastati, tuli päevakorda ka piiri taastamine. Meister Alfons oli veel elus, 100-aastane ja täiesti kurt. Ta viidi ratastoolis endise piiri varemetele. Vana juuksur pani prillid ette, silmitses laastatud maad ning käratas:
„Nulliga maha ajada!”
Nii tehtigi, tõmmati veel okastraat kah peale ja käis küll. Pole ju tõesti mingit mõtet raisata oma annet, kui teine pool seda sugugi hinnata ei mõista. Ma saan Urmas Paetist aru, ta on endine kultuuriminister, esteet ja kaunishing, kes soovib Eesti–Vene piiri endises hiilguses taastada. Olen kuulnud, et ta saeb seda juba oma garaažis ehtsatest tammelaudadest välja ja lööb sametiga üle. Ei tasu vaeva! Mina soovitan kõige odavamaid dušikardinaid: kui tiblad neile paberossiga augu sisse kõrvetavad või peale kusevad, siis on neid lihtne vahetada.
