IVAN ORAV: Emakeel mürises kui kahur
Mäletan, et Jaan Tõnisson oli tollal väga pahane, et märtsikuus pole Tartus tilkagi viina saada – Oskar Luts olevat kõik poed tühjaks ostnud. Eks see ole selline joodikute haigus – enne pidu on alati kole hirm, et mine tea, äkki saab naps otsa! Et mis sa siis teed oma suure januga?
Sellepärast Luts ostiski enne emakeelepäeva kokku niipalju viina, kui sai, ja peitis seda igale poole. Tõnisson, kes ei saanud ilma napsuta sugugi olla, kondas mööda poode, aga lõi lõpuks käega ja tuli ära Tallinna – ehk siin ikka leidub natuke kärakat. Aga nagu needus – Tallinnas oli jälle Käthe Hansen kõik viinapoed tühjaks ostnud. Mitte sellepärast, et ta ise nii palju juua oleks tahtnud. Tema kartis, et äkki hakkab Tammsaare suure püha puhul jooma ning kes siis peret toidab ja “Tõde ja õigust” kirjutab? Aga kui poed on viinast lagedad, siis peab Tammsaare emakeelepäeva kuiva suuga tähistama. Oli üks igavene kiuslik naine. Tammsaare ise suurem asi viinasõber polnudki, aga Jaan Tõnisson oli lausa meeleheitel. Viina pole ei Tallinnas ega Tartus, pane või nöör kaela! Lõpuks siis sõitis Pärnusse, sealt ikka sai, aga Pärnu viin polnud nii hea, sellel oli soolane kõrvalmekk.
Aga ega siis ainult kirjanikud emakeelepäeva ei tähistanud. See oli igale isamaaliselt mõtlevale inimesele tähtis päev. Ega siis üksnes kirjanikud eesti keeles räägi, kõik eestlased räägivad. Emakeelepäeval kõneleti iseäranis palju ja hästi valju häälega, et emakeele kõla saaks pilvedeni tõusta. Jah, lausa röögiti kohe! Kõige tavalisemaid asju öeldi nii kõva häälega, et õhk värises. Naisterahvas läks poodi ja karjus lihunikule:
“Palun kaks kilo taisemat liha!”
Lihunik kisendas vastu:
“Olge lahke, proua! Kas lasen läbi hakklihamasina ka?”
Proua röökis:
“Ei!”
Emakeel kõlas nii võimsalt et... Sedasi päev läbi. Inimesed suud kinni ei pannudki, emakeel muudkui voolas nagu vesi lahtiunustatud voolikust. Valitses kõrvulukustav lärm. Koerad läksid seda kuuldes peast päris segaseks – nagu siis, kui lastakse suurtükki või saluuti –, jooksid ulgudes metsa ja olid seal mitu päeva redus. Alles siis, kui inimesed hakkasid jälle normaalselt kõnelema, julgesid nad koju tagasi tulla.
Veteran pidas kõnet
Emakeelepäeval rääkisid isegi need, kes olid tavaliselt vait. Minu tädimees oli Vabadussõjas kuuli pähe saanud. Pärast seda istus ta päevad läbi akna all ja ainult kiristas hambaid. Aga emakeelepäeva hommikul läks ta kapi juurde, otsis kirju lipsu välja ja sidus selle endale kaela. Siis ronis ta söögilaua peale ja hüüdis: “A! B! C! D! E! F! G!...” – ja niimoodi terve tähestiku. Iga tähe juures tegi veel maani kummarduse, niimoodi et sõrmed puudutasid varbaid. Kui ta lõpuks ü-ni jõudis, siis pani ta silmad kinni ja kisendas: “Oh sa taevas, oh sa taevas, kui ilus on ikka meie emakeel!”
Pärast seda istus ta jälle terve aasta liikumatult akna all ning kiristas hambaid.
Emakeelepäeva tähistamisel oli ka erimeelsusi. Nii leidis mõni, et sellel päeval tuleb kõneleda eriti viisakalt ning kõik ropud sõnad olid rangelt keelatud. Teised vaidlesid vastu ja väitsid, et ka roppused kuuluvad keele juurde ning neid ei tohi jätta emakeelepäeval mingil juhul suuõõnde kopitama, vaid nad peavad saama samamoodi vabalt sinitaeva poole lennata nagu kõige kaunimadki sõnad. Ühtki sõnapoega ei tohi ära unustada, kogu eesti keele rikkus tuleb lagedale tuua.
Aaviku kisa
Keeleteadlane Johannes Aavik näiteks läks emakeelepäeval alati Toompeale, ronis päris Pika Hermanni tippu ja kisendas seal päev otsa kõige kummalisemaid sõnu, mis ta ise oli aasta jooksul välja mõelnud. Ta seletas, et harimatud inimesed ei taha neid sõnu sugugi tarvitada, aga emakeelepäeval peavad nad siiski igal juhul kõlama, sest muidu jääb keeleuuendus seisma. Nii ta lõugas neid uusi sõnu, nagu hääl võttis. Paar korda juhtus, et emapääsukesed pidasid teda pulmalaulu sädistavaks isaslinnuks ja tulid suure vuhinaga kohale. Siis Aavik kergitas alati nagu tõeline dzˇentelmen kaabut ja ütles, et tema ei ole isane pääsuke, vaid keeleteadlane, kes toob kuuldavale uudissõnu, ning ta pole huvitatud juhuslikust vahekorrast emase linnuga.
Ka mina ise olen emakeelepäeva alati kalliks pidanud. Nõukogude ajal varitsesin ma siis alati tänaval. Kui läks mööda mõni kommunist või küüditaja, röögatasin talle otse kõrva sisse: “Head emakeelepäeva!”
Kommunistil lõhkesid sedamaid kuulmekiled ja ega ta pärast enam kaua ei elanud. Nii hukkusid näiteks Hans Leberecht ja Gustav Naan.
Õhtuti sõin kodus keedetud lehmakeelt ja kuulasin Artur Rinnet.
