IVAN ORAV: Hiinlased liputavad soolikaid
Põrgu põhiseaduses on ette nähtud, et surnu peab püsima hauas. Vaimu kujul võib ta küll vahetevahel maa peale tagasi lennata: ennekõike muidugi hingedekuul. Lisaks on igale kooljale kaks korda aastas ette nähtud ühe öö pikkune linnaluba, et elavaid kummitada ja oma peidetud raha kindlamasse kohta matta. Aga seda kõike peab ta tegema ikkagi läbipaistva vaimuna ja kukelauluks on ta kohustatud olema tagasi põrgus, hommikusel rivistusel. Täiesti lubamatu on jääda maa peale päeva ajal kooserdama ning lausa kõlvatuks peetakse, kui surnu ilmub elavate sekka laiba kujul.
Aga just säärane asi ongi nüüd juhtunud. Tallinnas, Solarise keskuse keldris tegutseb avalikult suur striptiisiklubi, milles kümned surnud hiinlased näitavad kiimalistele väikekodanlastele kalli raha eest oma kõdunenud ihu! Ja mitte ainult ihu, vaid ka seda, mis on selle ihu all – ehk teisisõnu, tegelevad ehtsa pornoga! Hööritavad ette ja taha, kisuvad lahti oma kõhu-õõne ja lasevad soolikad valla. Siis kergitavad koljut nagu kaabut ja näitavad oma aju, sikutavad kolbast välja silmamunad ja lasevad lõpetuseks igal soovijal endale urruauku piiluda.
Pahane paavst
Nii madalale pole ükski surnu veel mitte kunagi varem langenud. Siiamaani oli põrgus suurima litsi kuulsusega Lenin, kelle laip aeleb päevad läbi klaasist kirstus, tuhandete himurate silmapaaride rõõmuks. Samuti on avalik saladus, et vahel riietub Lenin ka lahti ja lubab pahelistel arstidel ennast formaliinis vannitada ja intiimsetest kohtadest pintsliga paitada.
Kuid isegi Lenini kõlvatus pole jõudnud nii kaugele, et ta lubaks kellelgi vahtida oma närvisüsteemi või vereringet. Olgu mis on, tegemist on siiski korralikust perest pärit inimesega, kelle isa Ilja Uljanov on ka siin põrgus tuntud kui väga kombeline härrasmees. Mingid sündsustunde riismed on tänu kodusele kasvatusele ka Lenini rikutud hinge alles jäänud.
Aga hiinlastel pole mingeid tabusid. Nemad näitavad ilma mingi häbita algul kintsu ja siis ka seda, mis on kintsu sees.
Põrgus muidugi oli pahameel suur. Eriti ärritatud oli paavst Johannes Paulus II, kes läks otsejoones esimees Mao juurde, et see oma rahva korrale kutsuks.
„Mina ei saa midagi teha,” kehitas Mao õlgu. „Minul siin põrgus mingit võimu pole.”
„Aga see on hirmus kõlvatus!”
„Sa liialdad, tegelikult pole see muud, kui tavaline striptiis. Ega nad ju klientidega vahekorda astu, inimesed torkavad lihtsalt laibale raha soolikate vahele ja tohivad siis teda vahtida. Isegi sületantsu nad ei tee,” haigutas Mao.
„Uhh, kui jõle on su jutt!” sõitles paavst. „Koolnu kohus on rahulikult hauas lebada ning oodata, kuni viimsepäeva pasun hüüab, aga mitte käia maa peal surelikele liputamas.”
„Aga mina olen kuulnud, et ega teie seal katoliku kirikus ka puhtad poisid ole,” irvitas esimees Mao. „Reliikvialaegastes leidub igasuguseid huvitavaid säilmeid – neitsi Maarja sõrmekesed ja püha Pauluse varbakesed... Mida te nendega oma käärkambrites teete, pühad mehed?”
Johannes Paulus sülitas tuld ja tõrva ning tuli meie, eestlaste, juurde.
Liberaalne lihunik
„Palun mõjutage oma rahvast,” nõudis ta. „Hiinlased on vaesed mehed, eluajal Mao võimu all nälga ja viletsust kannatanud, haridust neil ka pole – noh ja nüüd ei oskagi pärast surma enesega muud peale hakata, kui lähevad laiale teele. Aga kui teie, eestlased, nende vaatamise eest ei maksaks, siis nad peaksid oma kondid ja soolikad kokku pakkima ning tagasi põrgusse sõitma.”
„Jah, aga meie rahvas on ka väga palju kannatanud,” ohkas Päts. „Nõukogude okupatsiooni ajal polnud neil võimalust säärast vaatepilti nautida, siis ei näidatud nülitud inimest kuskil.”
„Väga õige!” kinnitasin ka mina. „Kes Vene ajal tükeldatud keha tahtis näha, sel oli ainus võimalus minna turule. Seal siis liberaalsemad lihunikud vahel raiusid kirvega sigu. Ja Soome televisioon näitas mõnikord kokasaates viilutatud vorsti – aga Lõuna-Eestis ei näinud sedagi.”
„See pole mingi vabandus!” kärkis Johannes Paulus. „Lihtsalt õudne, eestlased seisavad pikas järjekorras, et Solarise hoorakarussellile pääseda ja maksavad selle püretuse eest 150 krooni, pühapäeval aga koguni 170! Ja seda praeguse majanduskriisi ajal, mil iga kroon peaks arvel olema! Aga ei, pereisa tassib laste ranitsatoetused ja pere söögiraha paljastele hiinlastele ning vahib vesise suuga nende valla päästetud söögitoru! Teie, eestlased, olete perverdid!”
„Ohoh!” ägestus Jaan Tõnisson, kes oli nagu ikka purjus. „Aga teie, poolakad, olete impotendid! Vaata, ma tõmban sul praegu endal söögitoru üle pea nagu tutimütsi!”
Järgnes inetu stseen, mis siiski kiiresti ära klaariti. Paavst lahkus vihast puhisedes. Päts vangutas pead.
„Ega mulle ka tegelikult ei meeldi, et need nülitud hiinlased minu rahvast moraalselt rikuvad. Kas ei saaks kuidagi eestlasi nende kergemeelsete ööliblikate küüsist päästa?”
„Ega muud pole teha, kui ilmume neile unenägudesse ja hirmutame,” pakkus Laidoner ja ajas hambad irevile.
Alustame eesti rahva painamist ülehomme, esmaspäeva südaööl.
