Ivan Orav: Imelised kadumised
„Mina olen sellist asja ka ise kogenud,” väitis Juhan Liiv. „Praadisin pannil parajasti saapapaelu, kuna olin saanud oma pealuus elavatelt häältelt korralduse need ära süüa, kui korraga astus otse seina seest välja kanajalgadega mees, uhke munder seljas, ja teatas, et mind on valitud Poola kuningaks. Mina vastasin, et olen valmis jalamaid troonile asuma, käin ainult enne vetsus ära. Aga kui ma sealt tagasi tulin, oli Poola saadik kadunud nagu tina tuhka. Pöörasin terve toa pahupidi, kiskusin tapeedid seintelt alla – keda pole, seda pole!”
„See oli sinu haige aju ettekujutus!” väitis Tuglas. „Aga mis triki sa mulle ise mängisid? Mina kutsusin sind ühenduse Noor-Eesti liikmeks ja sina lubasidki tulla. Ostsin sulle juudi poest veel ilusa ülikonna ja mummulise kaelasideme, panin su riidesse kui peiupoisi, viisin oma koju ja palusin seal viis minutit oodata, kuni ma ülejäänud nooreestlased kohale kutsun. Suits ja Aavik ei tahtnud veel uskuda, et kas tõesti hull poeet Juhan Liiv tuleb meie sekka. Mina ütlesin, et jah, nii me kokku leppisime, kohe ise näete – aga kui me kohale jõudsime, oli tuba tühi. Sa olid aknast koos raamidega välja hüpanud! Väga piinlik olukord, minu autoriteet sai kõvasti kannatada. Ma saan minister Langi hingepiinadest suurepäraselt aru, ikka väga plassi mulje jätab, kui inimene, keda sa jäägitult usaldad, teeb lõpuks valmis ainult ühe numbri ja siis kaob.”
„Võeh, võeh!” sai Oskar Luts pahaseks. „Aga mis sa ise parem oled? Kas sa seda lugu mäletad, kuidas me sinuga Pumbergi kõrtsi jooma läksime? Mul oli varem küll veskipoisi ja vorstmaakriga kokku lepitud, aga noh, kui sõber Tuglas tahab vahel harva väikese napsi teha, siis olen mina alati kohal nagu viis kopikat. Elo oli vist õe juurde läinud, sina olid üheks õhtuks vaba mees – tehtud! Tellisime laua head ja paremat triiki täis, et oleks, mida peale hammustada, ja andsime vanale valgele säru. Aga mis sellest välja tuli? Vaevalt pool tundi saime viina võtta, kui sina olid korraga kadunud! Mina käisin terve kõrtsi läbi, et tere, mina olen see ja see, olge nii kallis ja öelge, ega te mu sõpra Tuglast pole näinud. Ei teadnud keegi midagi, kuni lõpuks lihunik Törts soovitas, et vaadaku ma oma laua alla, seal nagu siputab keegi. Sa issanda ihu ja hing, see olidki sina! Ütle, inimene, kas see on kristlasele sünnis tegu – pärast esimest pudelit juba laua alla kobida? Mina pidin pärast üksipäini teised viinad ära jooma, minu tervis ju kannatas selle all!”
„Nojah, kokkulepe oli ju, et joome viina, mitte viinu…” pobises Tuglas.
„Säh sulle kala! Täpselt nagu Kender – toimetas Sirpi, mitte Sirpe,” õiendas Luts. „Ühekaupa pole mõtet isegi hambaid välja tõmmata. Kui mu vanamehel purihammas valutama hakkas, siis läks ta sepa juurde ja palus, et tehtagu kogu sahtel lagedaks. Et jah, praegu valutab üks, aga küll need teised ka hakkavad. Kellel on aega mitu korda käia!”
