IVAN ORAV: Inimesed hakkavad mõtlema
Sõitis aga Tartust Tallinna, korv õlut ja kast viina kaasas ja muudkui et: mehed, nüüd mõtleme! Õnneks oli Päts alati õigel ajal jaol, istus ja pidas korda ja kui mõni mees juba liiga palju mõtlema hakkas, siis koputas „filosoofile” õlale ja soovitas vaikselt, et kobime nüüd õige koju kotile, sõbrake, ja vaata, et sa selili ei maga.
Ilma Pätsita oleksid need mõttetalgud ikka võinud päris hirmsaks pummelungiks kasvada, sest ega Tõnisson piiri pidada osanud. Kui viin ja õlu otsa said, siis tema ikka et: lähme poodi ja mõtleme veel! Siis Päts pani ta luku taha, muud ei jäänud üle. Tõnisson algul möirgas, aga pärast jäi magama ja mõtlemisest kurnatud aju sai puhkust.
Sellepärast otsustasin ma kohe, et ei kõlba minulgi 1. mail mõttekojast puududa. On väga hea, kui üks kaine inimene niisugustel üritustel silma peal hoiab.
Kõmpisingi 1. mai hommikul lähimasse mõttekotta. Sinna oli kogunenud paarkümmend inimest. Minu suureks rõõmuks ja üllatuseks viina üldse ei joodudki. Kokkutulnud olid tõsiste nägudega, kõikidel pliiats käes ja sellega muudkui sügasid kukalt, et mõtteid liikuma saada.
Suuremad pirukad
Lõpuks tõusis üks vanamees püsti, kummardas ja ütles: „Minul, kallid inimesed, on selline mõte. Pirukad on ju üsna väikesed, nii et ega ühest pirukast kõhtu täis ei saa. Aga kui teha suurem pirukas, siis võib juba sellest söönuks saada küll. Ja kujutame nüüd ette veelgi suuremat pirukat! Kui sa sellise piruka hommikul ära sööd, siis enam lõunat süüa ei tahagi, ja sedasi me ju säästame raha! Mul on üks pilt ka kaasas, milline see pirukas umbes välja peaks nägema, ma kodus ise joonistasin. Näete! Ta võiks olla selline lopergune, sest kui ta oleks ümmargune, siis oleks teda paha hammustada. Ja suurus oleks umbes nagu kapsal. Vaat selline mõte. Tänan tähelepanu eest!”
Järgmisena võttis sõna keegi kõhetu, prillidega neiu. Algul ei olnud üldse kuulda, mida ta kõneleb, ainult huuled liikusid ja ninasõõrmed värisesid erutusest.
„Kõvemini, palun!” ütlesin mina. „Tee suu rohkem lahti, kallis laps ja räägi valju, selge häälega!”
Tüdruk läks näost üleni punaseks ja suutis viimaks enam-vähem kuuldavalt sosistada.
„Selline kast... Kellel on kaks paari pükse, need viivad ühed püksid sinna. Ja teised siis võtavad sealt ja kui neil on kaks särki, siis panevad ühe särgi asemele. Ja kellel jääb kodus leiba järele, see viib leiva sinna kasti, ja kellel jääb saia järele, see viib saia.”
Ja seejärel neiu istus ning õhetas uhkusest.
Kohe hüppas püsti üks imepisike mehenäss, küürus nagu küsimärk.
„Eesti r-riigikaitsele, väike näpunäide!” kõneles ta kriiksuva häälega ja hoidis nimetissõrme kogu aeg ähvardavalt õhus. „Tuleks ehitada hiiglaslikud käär-rid, ja paigutada need Narva jõele. Käär-ride otsad asuksid Tallinnas ja Tartus. Kui venelane tuleb, siis sur-rutakse need otsad kuper-rjanovlaste poolt kokku ja kur-ri vaenlane lõigatakse pooleks otse tema koopa värravas!”
Mehike välgutas silmi ja istus, lõug õieli.
Kojamehe kuri plaan
Natuke aega valitses vaikus. Ühel noorel kiilaspäisel mehel, kelle aju polnud mõtlemisega harjunud, hakkas kõrvadest mäda välja voolama ning ma aitasin ta õue. Kui tagasi tulin, oli juba uus mõtleja pulti roninud.
„Ma olen ikka mõelnud, et tavalistest suuskadest võib saada imemasin, kui lisada neile elektrigeneraator ja kolm hõõglampi,” kõneles imepikk ja imekõhn nooruk imepeenikese häälega. „Seitseteist hammasratast teeksid ära kuue trafo töö, aga suurendades suuskade hõõrdepinda võiks kasutegur olla maksimaalne astmes n.”
Noormees keris lahti suure tapeedirulli, mis oli tillukesi arve paksult täis kirjutatud ja asus jutustama. Jäin tukkuma ja kui jälle silmad lahti tegin, seisis kõnepuldis juba pika habemega meesterahvas, kes rääkis: „Eks ole, kaltse on igaühel kodus. Kogume kokku, topime sõidutee aukudesse ja palju pehmem on sõita!”
Habemik istus ning tema asemel võttis sõna meie tänava kojamees, kes heitis saali sünge pilgu ja müristas: „Mina pesen iga nädal trepikoda. Ja alati marsib keegi pärast seda nagu nimme poriste sõrgadega üle puhta põranda. Kas te, kuradid, uksematti ei näe? Jalgu pühkida ei mõista? Mina teen sellise ettepaneku: kes sopaste jalgadega trepikotta tuleb, selle raiutakse jalg maha! Ja kes trepikoja seinale kritseldab, sellel raiutakse käsi maha! Ja kes trepikoja põrandale sülitab, see surutakse nägupidi oma tati sisse ja las lakub ära, väärakas! Ma tahaksin näha, kas siin riigis saab ükskord korra majja või ei! Kuradi raisk! Ja seda ma ütlen ka veel, et need mölakad, kes trepikotta kusevad, vaat nendega ma teeksin nii: võtaksin elektrijuhtme ja seoksin selle nende tilli ümber, kohe kuus keerdu ja kolm sõlme peale, nii et sealt enam tilkagi läbi ei tule! Ja las siis lõhkevad, kuradi kuserotid sellised!”
Kuulajad läksid näost valgeks, aga kojamees, keda üldiselt tunti kui toorest inimest, räuskas edasi: „Ma ütlen, enne sellest riigist asja ei saa, kui surmanuhtlus on taastatud! Mina mõtlen nii, et igal eesti mehel peaks olema püss ja kui ta näeb mõnda sitapead, siis kohe annab tina!”
Ma sain aru, et nüüd on mul aeg sekkuda, ning oma keppi kasutades ajasin ma mõttekoja laiali.
