IVAN ORAV: Julged oravad ja laenatud Tarmo
Sain 1. septembril 97-aastaseks. Number on muidugi hirmuäratav, aga samas – eks igas vanuses ole inimesel omad rõõmud ja toimetused. Muidugi, näiteks rauda ma enam taguda ei saa ega hobuseid rautada, nii et õiget seppa minust enam pole, aga päris roostesse mu tangid ja vasarad ka pole läinud.
Asi on sellest, et varbaküüned, raiped, on viimasel ajal nii paksuks ja kõvaks läinud, et tavaliste kääridega ära mine mitte lähedalegi, pärast on käärid hambulised nagu saag. Küüneseen, kurivaim! No ja eks ma siis võtangi oma vana armsa sepavasara ja suured tangid, lähen sepikotta, panen jala alasi peale ning ragistan varbaküünte kallal, nii et selg on märg. Ei ole vaja sugugi karta, et raugapõli oleks kuidagi igav ja üksluine! Vanal inimesel on ka nii palju põnevat tegemist, et... Pärast seda, kui ma olen oma varbaküüntega sõdinud, magan ma kaks päeva.
Hulljulgus pole hea
Aga loomulikult jääb mul aega ka Eesti poliitika jälgimiseks. Jälle on uulitsatele ilmunud valimisreklaamid. Ometi ju nagu sai mingi seadus vastu võetud, mis ütleb, et neid üles riputada ei tohi. Ma ikka algul päris ehmusin, kui nägin oma kodumaja ligidal suurt Jaak Jõerüüdi pilti. Mina nimelt austan väga seadust, muidugi mitte tiblade omasid, aga Eesti Vabariigi seadus on minu jaoks nagu aamen kirikus.
Helistasin kohe Jaagule, et kas sa, mees, hull oled! Tänavareklaam on ju keelatud! Nüüd lähed vangi! Kas sa seda tahtsidki? Ega kroonuga ei maksa nalja teha, mina olen Siberis käinud mees ja tean, mis maitse on vangla leival. See on kibe! Ja kes su naise eest seni hoolt kannab, kuni sina sunnitööl piinled ja soola kaevandad? Miks sa ometi ei võinud ausalt elada, miks sa pidid seadusega pahuksisse sattuma, kallis poiss? Ja veel nii lollilt jäid vahele, panid oma näopildi kah reklaami juurde, igaüks teab nüüd, kes selle üles riputas ja keda karistada!
Sedasi ma hädaldasin, aga Jõerüüt ütles, et rahu, kõik on kontrolli all. Ja seletas mulle ära, et praegu veel võib reklaame üles panna. Et alles kuu aega enne valimisi on see keelatud, aga nemad on nii kavalad, et riputavad praegu. See muidugi rahustas mind, aga mitte palju. Ikka muretsen, et kas nad jõuavad õigel ajal oma pildid maha võtta? See on nagu kollase tulega üle sõidutee jooksmine. Mina ise ei lähe isegi rohelisega üle. Kui valgusfoori näen, siis keeran parem ringi ja lähen koju tagasi, mis ma ilmaasjata riskin? Aga mõnele kohe meeldib sedasi viimasel hetkel üle uulitsa lipata, ehkki sihukese julgustüki hind võib olla väga kõrge.
Tundsin ühte paksu meest, kes kah alati kollase tulega üle tee lidus, kuni ükskord hilines sekundi, autod läksid liikvele ja lõikasid tal kannikad nagu noaga küljest. Säuh! Ma väga hoian pöialt, et Reformierakonna noored mehed ja naised õigel ajal oma plakatid maha jõuavad kiskuda. Kuidagi ei tahaks, et Paet ja Pentus ja teised armsad lapsed oma kannikatest ilma jääks.
Muidugi, üleval on ka Savisaare pildid. Aga tema pärast ma ei muretse, tema pilt on nii hirmuäratav, et sellist meest ei julge keegi puutuda. Meil maal oli samasugune mölder. Kord kuus tuli vallamajja, kääris käised üles ja ütles: “Igaühe eest!” Ning kukkus peksma! Valas igaühe eest ja igaühele! Tema vastu ei saanud mitte keegi, anna ainult jalgadele valu, mine metsa ja roni puu otsa, siis vast rusikamees ei saa sind kätte. Iga kord, kui ma Savisaare plakatist mööda jalutan, vaatan tema ähvardavalt paljaks kääritud kämblaid ja mõtlen: jaa, need rusikad lõhnavad surnuaia järele! Sellisega korra matsu saad ja ajadki koivad sirgu.
Siis see Leinatamme asi. No armas taevas, Res Publica inimesed, tulge mõistusele! Las inimene läheb koju! Omal ajal Reformierakond laenas Tarmo teile, sest teil oli uus ja noor erakond ning polnud kedagi, kes lastele jõuluvana teeks või pulmas isamehe ametit peaks. Teil polnud ühtegi Tarmot. Sihuke teisest perest võtmine on päris loomulik asi, kui uude korterisse kolid, ega siis kah korraga kõike osta jõua, algul ikka laenatakse sõbra käest.
Inimene tahab koju!
Aga nüüd on aeg edasi läinud, pulmad peetud, kõik noored äraostmatud on endale armsa kodukana leidnud ja pesa pununud – las vana pulmavana läheb nüüd koju ja puhkab! Ei ole ilus teda vägisi kinni hoida.
Meil maal juhtus kord sihuke lugu – Männisalu peremees laenas minu isalt sulase, et see aitaks tal vilja kokku panna. Isa oli nõus, las sulane läheb ja aitab naabrimeest. Noh, sai vili koristatud, sulane tahtis hakata koju minema, aga Männisalu peremees ei lase! Ütles, et ei lähe enam kuhugi, nüüd jäädki siia. Sidus sulase aeda õunapuu külge, julm inimene! Vaene sulane kisendas seal nagu siga aia vahel, nii kange koduigatsus oli mehikesel peal. Nuttis ja kiljus ja kutsus jumalat appi – lõpuks siis isa läks öösel salaja ning tõi sulase koju. Ei tohi inimest väevõimuga kinni pidada. Vaene kallis Leinatamm!
Pealegi, mis sa seal Res Publicas ikka enam istud. Eks nad kõik hakkavad sättima, pole ju hea viimasena erakonda jääda, sest viimane peab nõud ära pesema. Ma kuulsin, et isegi Res Publica esimees Taavi Veskimägi olevat miski kalli mersu ostnud, millel kompressor küljes. Ju valmistub remondimehe karjääriks. Ja õigesti teeb, see on kindel leib, praegu ehitatakse palju ja kompressorimees on igal objektil teretulnud.1
