Link kopeeritud!

IVAN ORAV: Kännu Kukk ja heeringas

 (49)
IVAN ORAV: Kännu Kukk ja heeringas
----

Alles see oli, kui ma Pätsi presidendiks saamise puhul õnnitlemas käisin! Siiamaani mäletan veel toona joodud Kännu Kuke maitset. Nüüd on siis Eestis uus president pukki pandud ja mina loomulikult seadsin sammud jälle poe poole.

Niisugusel tähtsal päeval ilma Kännu Kuketa läbi ei saa.

Kukeke kenasti kotis, istusin ma trammi peale ja sõitsin Kadriorgu. Hea tava nõuab, et enne kui minna tervitama tõusvat päikest, tuleb jätta jumalaga vanaga. Pealegi oli mul Arnoldi pärast väike mure – ikkagi eakas mees, meie vanuses pole aga kolimine enam naljaasi. Mõtlesin, et ehkki ma enam riidekappi tassida ei jõua, mõne triikraua või lillepoti jaksan siiski veoautokoorma otsa upitada ning sedasi sõbrale abiks olla.

Rüütel istus koos Ingridiga roosiaias, sooja sügispäikese käes, ning mekkis Kännu Kukke.

“Kus on, sinna tuleb juurde!” kuulutasin mina ja panin ka oma pudeli lauale. Arnold noogutas rahulolevalt.

“Ingrid, kallis, too veel heeringat,” palus ta. “Näed, Ivani kotist lendas uus kikas lauale!”

“Mina ei tea, kas see heeringas on ikka kõige paslikum asi Kännu Kuke kõrvale,” torises Ingrid. “Kole rasvane.”

“Rannarahvas sööb ikka heeringat,” arvas Rüütel. “Too aga too! Ja kuule, Ivan ehk tahab sooja toitu ka? Oled sa lõunat söönud? Ingrid, kallis, too Ivanile hernesuppi!”

Veidi aja pärast vohmisingi ma suure lusikaga paksu ja rammusat, presidendiproua enda keedetud hernesuppi ja loputasin seda Kännu Kukega alla.

Sõõrumaa ehitab uue lossi

“Ehh, mõnus!” õhkas Arnold, ühes käes likööripits ja teises kahvel heeringarulliga.

“Kus sa siis nüüd elama hakkad?” küsisin mina. “Kas lossist pole kahju välja kolida?”

“Ega ma ei koligi,” vastas Rüütel rahulikult. “See tähendab, sellest lossist muidugi kolin, aga Sõõrumaa lubas mulle teise täpselt samasuguse ehitada.”

“Oh sa taevas, kas tõesti?” imestasin mina. “See on ju jube kallis! Kuhu ta selle ehitab?”

“Tiskre kanti vist. Ja mis sellest, et kallis, Sõõrumaal raha on. Vaata, mina meeldin talle nii hirmsasti, et ta on minu heaks kõigeks valmis. Võib öelda, et ta kohe armastab mind.”

Ma vaatasin vilksti Ingridi poole – kuidas tema sellesse suhtub. Ingrid nägi mu pilku ja rehmas käega.

“Ah, mis, mina olen sellega harjunud. Arnold on ikka üks südametemurdja olnud. Tegelikult, oma sisimas, on ta väga truu mees.”

“Kas see Sõõrumaa istutab su uue lossi ümber pargi kah?” küsisin mina.

“Jah, pargi teeb ja isegi Russalka,” seletas Rüütel.

Küll sellel Arnoldil ikka veab! Miks ükski miljonär minusse ei armu? Ma olen ju ka tore vanamees. Näiteks Oliver Kruuda võiks mulle kinkida kolm tonni lutsukomme. Kui tore oleks talvel midagi magusat imeda!

“Kas sa Tarmo Männi ka uude lossi kaasa võtad?” uurisin ma edasi.

“Kuhu siis tema jääb? Ta on ju juba vana, mis ma peaks ta tänavale ajama või?”

“Noh, mina ei tea... Mõnikord saadetakse merekooli.”

“Ei, ei! See on julm! Minu meelest pole need üldse inimesedki, kes oma vanad kantseleiülemad ära uputavad. Tarmo tuleb kindlasti kaasa.”

Ilvese ihukaitsjad

Süda Rüütli pärast muretu, läksin ma bussi peale ja sõitsin Ärma tallu. Pikas mulgikuues Ilves istus aias sügispäikese käes ning talle pakkusid seltsi kaks tursket mehemürakat.

Mind nähes Toomas Hendrik rõõmustas ja kutsus mu kiiresti nurga taha.

“Nägid neid mehi?” küsis ta.

“Nägin ikka, need on su ihukaitsjad,” seletasin mina. “Presidendil käivad ikka sellised sabas. Pead harjuma.”

“Ausalt või?” päris Ilves kohkunult. “No see lööb mu eelarvesse ikka paraja augu. Tead, nad hommikul tulid ja sellest ajast peale muudkui söövad. Õudne, kuidas õgivad! Evelin on juba kolm korda poes käinud, ma ei tea tõesti, mille eest me järgmisel kuul süüa ostame.”

“Pole viga, presidendil on suur palk,” lohutasin mina.

“Nüüd hakkasid nõudma Kännu Kukke,” kaebas Ilves. “Ma ütlesin, et mul on head viskit, aga seda nad ei taha. Muudkui Kännu Kukke ja Kännu Kukke! Lippa aga jälle poodi.”

“Ära muretse,” ütlesin mina ja võtsin pudeli välja. “Mul on ühes, pole tarvis joosta kuhugi.”

Ilvesel oli hea meel ja ihukaitsjad mörisesid kah lõbusalt.

Loe veel

“Kas ma toon teile likööri kõrvale pähkleid?” küsis Evelin, kes sai ka aega köögist välja kiigata.

“Heeringat!” nõudsid ihukaitsjad. “Too ikka heeringat, perenaine!”

“Kännu Kuke kõrvale heeringat?” kahtles Evelin. “Nalja teete?”

”See on rannarahva komme!” möirgasid turvamehed.

“Eks te peate jah tõesti oma sisemaa tavasid natuke luhvtitama,” seletasin mina. “Kadriorus pähklitega pikka pidu ei ole. Lossist on meri kiviga visata, sealne rahvas armastab ikka kala.”

Üks ihukaitsja virutas klaasi Kännu Kukke kõrist alla, röhatas, otsis välja sigareti, leidis tasku põhjast ka ühe tiku ning üritas siis seda vastu Ilvest põlema tõmmata.

“Mida?” kargas Toomas Hendrik püsti.

“Sorri, peremees, ma pidasin sind tikutoosiks,” vabandas ihukaitsja ja süütas suitsu küünlast.

“Seda mulgikuube ära ka väga sageli kanna,” sosistasin ma Ilvesele kõrva. “Rannarahvas saab valesti aru.”

Ei ole kerge olla kogu rahva president!

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare