IVAN ORAV: Keda saata Brüsselisse?
Kohe hubasem tunne oli, muidu sõidetakse kogu aeg mööda mu hauda ruladega, nii et kõrin taga. See natuke häirib mu igavest und.
Samuti segab mind Jaak Aaviksoo, kellel on kombeks käia öösiti mu kalmul nutmas. Aga ega ta mind leinamas ei käi, hoopiski mitte, ärge seda arvake! Tema leinab omaenda raisku läinud elu. Tuleb, istub, algul haliseb niisama, aga lõpuks kukub alati valju häälega kaeblema.
„Issand, issand, miks ma, vana tola, ometi Tartust ära tulin!” kisendab ta tumedasse öötaevasse. „Olin seal ju ometi rektor, koht oli aus ja hää, aga siis vanakurat ise segi ajas mu pää! Nüüd olen terve ilmarahva naeruks, sammas laguneb ja kõik ütlevad, et Aaviksoo on süüdi!”
Sedasi ta nutab tükk aega, siis võtab tööriistad ja asub vaikselt kirudes mu hauasammast parandama.
„Põle nüüd ometi, vana sitt!” pressib ta läbi hammaste ja sikutab meeleheitlikult krussi tõm-bunud elektrijuhtmeid, kuni saab mehise säraka ning karjub: „Ai, ai, ai!” Ei ütleks, et säärane triangel minu hauakääpa peal mulle eriti meeldiks, aga mis teha, vaene mees soovib ju vaid kõige paremat.
Mehed peavad nõu
Põrgus seevastu on elu hubane ja mõnus. Ainult välisilmast manalasse jõudvad uudised rikuvad meie õnnist rahu. Kurb on seda tunnistada, aga minu lahkumine annab ikka veel kõvasti tunda, eesti poliitikud on täielikult pea kaotanud.
Võtame või näiteks selle naeruväärse tantsu eurovoliniku koha ümber. No kas siis tõesti on nii raske kedagi Brüsselisse saata!
„Eelmine kord olin mina see, kes Kallase volinikuks määras,” jutustasin ma ühel õhtul, kui me meestega napsilaua taga istusime ja minu järelsünnipäeva pidasime. „Ja see käis väga lihtsalt. Kamandasin kõik poisid ritta ja siis lugesin: „Entel, tentel, trika-trei, vuhtsikaaru kommerei!” Ja kuna mu näpp jäi „kommerei” ajal Kallase peale, siis saadetigi Siim Brüsselisse.”
„Jah, nii võib kah,” arvas Oskar Luts. „Aga veelgi lihtsam on sedasi, et saadetakse kõige noorem. Meil, Tartus, oli omal ajal just niimoodi kombeks. Alati kõige noorem mees käis nurga peal putkas õlle järel.”
„Aga ehk oleks õiglasem, kui Brüsselisse saadetakse see, kes on kõige vaesem,” soovitas heasüdamlik Päts. „Selline, kellel on suur pere toita ja raha hädasti tarvis. Praegusel kriisiajal kulub igasugune tööots kehval järjel inimesele marjaks ära.”
„Ega siis pereisa ei sobi oma naise ja laste juurest kuhugi Brüsselisse kupatada,” vaidles Tammsaare vastu. „Mistarvis kõik need lugematud pisarad ja murtud südamed? Brüsselisse peab minema just vastupidi, mõni üksik vanainimene, keda mitte keegi Eestis taga ei nuta ega igatse.”
„No sellisel juhul on ju Kallas oma ametisse päris paras,” arvas Viktor Kingissepp. „Mis nad tast siis torgivad? Inetu on, kui inimesel ei lasta rahus oma tööd teha ja kohta hoida. Minuga oli sama lugu, mina tahtsin olla põrandaalune revolutsionäär, aga näed, ei lastud! Tiriti põranda alt välja, anti sõjakohtu alla, lasti maha ja visati järve! Kas see on kellegi asi?”
Kingissepa jutu peale tekkis väike segadus, paljud karjusid: „Kommunist on tuppa pääsenud!” ja pesuväel Jakob Hurt jooksis koridori Lurichit otsima. Aga enne kui rammumees kohale jõudis, oli Kingissepp juba vabatahtlikult sääred teinud. Kõik tegid närvide rahustamiseks kiired napsid.
Aus amet
„Laar ütleb, et Kallase ametikoht on vilets,” mainis Laidoner seejärel, ise purgist seent õngitsedes.
„Midagi pole teha,” ütlesin mina. „Kui sa ikka ühtegi korralikku tööd ei oska, siis sa ka paremat kohta ei saa. Kallasel pole lootustki saada näiteks pagariks või kellassepaks või juustumeistriks või mõne muu ausa ameti peale. Ta pole ju kunagi ise, oma kätega, midagi teinud. Siis ei jäägi muud üle, kui seo lips kaela, võta seanahast portfell kaenlasse ja ole mingisugune armetu aseesimees.”
„Arsti amet toidab ka alati ära,” ütles doktor Kreutzwald, valas endal pitsi täis ja jõi mauhti tühjaks.
„Seda muidugi,” nõustusin mina. „Kui me saaksime läkitada Brüsselisse näiteks hambaarsti, siis oleks see ikka väga kõva sõna. Puuriks tervet Euroopat ja paneks plomme. Aga kust sa neid väljaõppinud tohtreid võtad? Meie poliitikud on kõik puha ajaloolased ja juristid...”
„Jüri Pihl on endine miilits,” mainis Gustav Suits, kes vana sotsina oma aatekaaslastel silma peal hoidis.
„Ega miilits pole ka õige töömees,” arvasin mina. „Mis koha ta seal Brüsselis ikka saada võiks – uksevahi või turvamehe või parimal juhul timuka oma. See pole ka mingi asi. Meil oleks tarvis auväärset ametit, mis konkreetselt kasu tooks. Vaat kingsepp oleks ka hea, parandaks Brüsselis inimeste kingi ja Eestist jääks euroliidus väga tõhus mulje.”
„Nojah, unistada ju võib,” ohkasid teised. Siis räägiti veel ühest ja teisest, ning Jaan Tõnisson jäi vinti ja tahtis minna Kuremäe kloostrisse nunnasid kummitama. Ja lõpuks sai pudel ka tühjaks, aga sellest polnud häda, sest meie oleme kogenud mehed, ja Luts saatis jalamaid kõige noorema, ehk Kristjan Jaak Petersoni, nurga peale putkasse uue järele.