Sa­mu­ti se­gab mind Jaak Aavik­soo, kel­lel on kom­beks käia öö­si­ti mu kal­mul nut­mas. Aga ega ta mind lei­na­mas ei käi, hoo­pis­ki mit­te, är­ge se­da ar­va­ke! Te­ma lei­nab omaen­da rais­ku läi­nud elu. Tu­leb, is­tub, al­gul ha­li­seb nii­sa­ma, aga lõpuks ku­kub ala­ti val­ju hää­le­ga kaeb­le­ma.

„Is­sand, is­sand, miks ma, va­na to­la, ome­ti Tar­tust ära tu­lin!” ki­sen­dab ta tu­me­das­se öö­tae­vas­se. „O­lin seal ju ome­ti rek­tor, koht oli aus ja hää, aga siis va­na­ku­rat ise se­gi ajas mu pää! Nüüd olen ter­ve il­ma­rah­va nae­ruks, sam­mas la­gu­neb ja kõik ütle­vad, et Aa­vik­soo on süüdi!”

Se­da­si ta nu­tab tükk ae­ga, siis võtab töö­riis­tad ja asub vaik­selt ki­ru­des mu haua­sam­mast pa­ran­da­ma.

„Põle nüüd ome­ti, va­na sitt!” pres­sib ta lä­bi ham­mas­te ja si­ku­tab mee­le­heit­li­kult krus­si tõm-bu­nud elekt­ri­juht­meid, ku­ni saab me­hi­se sä­ra­ka ning kar­jub: „Ai, ai, ai!” Ei ütleks, et sää­ra­ne trian­gel mi­nu hauakää­pa peal mul­le eri­ti meel­diks, aga mis te­ha, vae­ne mees soo­vib ju vaid kõige pa­re­mat.

Mehed peavad nõu

Põrgus see­vas­tu on elu hu­ba­ne ja mõnus. Ai­nult vä­li­sil­mast ma­na­las­se jõud­vad uu­di­sed ri­ku­vad meie õnnist ra­hu. Kurb on se­da tun­nis­ta­da, aga mi­nu lah­ku­mi­ne an­nab ik­ka veel kõvas­ti tun­da, ees­ti po­lii­ti­kud on täie­li­kult pea kao­ta­nud.

Võta­me või näi­teks sel­le nae­ruväär­se tant­su eu­ro­vo­li­ni­ku ko­ha ümber. No kas siis tões­ti on nii ras­ke ke­da­gi Brüsse­lis­se saa­ta!

„Eel­mi­ne kord olin mi­na see, kes Kal­la­se vo­li­ni­kuks mää­ras,” ju­tus­ta­sin ma ühel õhtul, kui me mees­te­ga nap­si­laua ta­ga is­tu­si­me ja mi­nu jä­relsünnip­äe­va pi­da­si­me. „Ja see käis vä­ga liht­salt. Ka­man­da­sin kõik poi­sid rit­ta ja siis lu­ge­sin: „En­tel, ten­tel, tri­ka-t­rei, vuht­si­kaa­ru kom­me­rei!” Ja ku­na mu näpp jäi „kom­me­rei” ajal Kal­la­se pea­le, siis saa­de­ti­gi Siim Brüsse­lis­se.”

„Jah, nii võib kah,” ar­vas Os­kar Luts. „A­ga veel­gi liht­sam on se­da­si, et saa­de­tak­se kõige noo­rem. Meil, Tar­tus, oli omal ajal just nii­moo­di kom­beks. Ala­ti kõige noo­rem mees käis nur­ga peal put­kas õlle jä­rel.”

„A­ga ehk oleks õig­la­sem, kui Brüsse­lis­se saa­de­tak­se see, kes on kõige vae­sem,” soo­vi­tas heasüdam­lik Päts. „Sel­li­ne, kel­lel on suur pe­re toi­ta ja ra­ha hä­das­ti tar­vis. Prae­gu­sel krii­sia­jal ku­lub iga­su­gu­ne tö­öots keh­val jär­jel ini­me­se­le mar­jaks ära.”

„E­ga siis pe­rei­sa ei so­bi oma nai­se ja las­te juu­rest ku­hu­gi Brüsse­lis­se ku­pa­ta­da,” vaid­les Tamm­saa­re vas­tu. „Mis­tar­vis kõik need lu­ge­ma­tud pi­sa­rad ja mur­tud süda­med? Brüsse­lis­se peab mi­ne­ma just vas­tu­pi­di, mõni üksik va­nai­ni­me­ne, ke­da mit­te kee­gi Ees­tis ta­ga ei nu­ta ega igat­se.”

„No sel­li­sel ju­hul on ju Kal­las oma ame­tis­se pä­ris pa­ras,” ar­vas Vik­tor Kin­gis­sepp. „Mis nad tast siis tor­gi­vad? Ine­tu on, kui ini­me­sel ei las­ta ra­hus oma tööd te­ha ja koh­ta hoi­da. Mi­nu­ga oli sa­ma lu­gu, mi­na taht­sin ol­la põran­daa­lu­ne re­vo­lut­sionäär, aga näed, ei las­tud! Ti­ri­ti põran­da alt väl­ja, an­ti sõja­koh­tu alla, las­ti ma­ha ja vi­sa­ti jär­ve! Kas see on kel­le­gi asi?”

Kin­gis­se­pa ju­tu pea­le tek­kis väi­ke se­ga­dus, pal­jud kar­ju­sid: „Kom­mu­nist on tup­pa pää­se­nud!” ja pe­suv­äel Ja­kob Hurt jook­sis ko­ri­do­ri Lu­ric­hit ot­si­ma. Aga en­ne kui ram­mu­mees ko­ha­le jõudis, oli Kin­gis­sepp ju­ba va­ba­taht­li­kult sää­red tei­nud. Kõik te­gid när­vi­de ra­hus­ta­mi­seks kii­red nap­sid.

Aus amet

„Laar ütleb, et Kal­la­se ame­ti­koht on vi­lets,” mai­nis Lai­do­ner seejä­rel, ise pur­gist seent õngit­se­des.

„Mi­da­gi po­le te­ha,” ütle­sin mi­na. „Kui sa ik­ka ühte­gi kor­ra­lik­ku tööd ei os­ka, siis sa ka pa­re­mat koh­ta ei saa. Kal­la­sel po­le loo­tust­ki saa­da näi­teks pa­ga­riks või kel­las­se­paks või juus­tu­meist­riks või mõne muu au­sa ame­ti pea­le. Ta po­le ju ku­na­gi ise, oma kä­te­ga, mi­da­gi tei­nud. Siis ei jää­gi muud üle, kui seo lips kae­la, võta sea­na­hast port­fell kaen­las­se ja ole min­gi­su­gu­ne ar­me­tu asee­si­mees.”

„Ars­ti amet toi­dab ka ala­ti ära,” ütles dok­tor Kreutz­wald, va­las en­dal pit­si täis ja jõi mauh­ti tühjaks.

„Se­da mui­du­gi,” nõus­tu­sin mi­na. „Kui me saak­si­me lä­ki­ta­da Brüsse­lis­se näi­teks ham­baars­ti, siis oleks see ik­ka vä­ga kõva sõna. Puu­riks ter­vet Eu­roo­pat ja pa­neks plom­me. Aga kust sa neid väl­jaõppi­nud toht­reid võtad? Meie po­lii­ti­kud on kõik pu­ha aja­loo­la­sed ja ju­ris­tid...”

„Jüri Pihl on en­di­ne mii­lits,” mai­nis Gus­tav Suits, kes va­na sot­si­na oma aa­te­kaas­las­tel sil­ma peal hoi­dis.

„E­ga mii­lits po­le ka õige töö­mees,” ar­va­sin mi­na. „Mis ko­ha ta seal Brüsse­lis ik­ka saa­da võiks – uk­se­va­hi või tur­va­me­he või pa­ri­mal ju­hul ti­mu­ka oma. See po­le ka min­gi asi. Meil oleks tar­vis auväär­set ame­tit, mis konk­reet­selt ka­su tooks. Vaat king­sepp oleks ka hea, pa­ran­daks Brüsse­lis ini­mes­te kin­gi ja Ees­tist jääks eu­ro­lii­dus vä­ga tõhus mul­je.”

„No­jah, unis­ta­da ju võib,” oh­ka­sid tei­sed. Siis rää­gi­ti veel ühest ja tei­sest, ning Jaan Tõnis­son jäi vin­ti ja tah­tis min­na Kurem­äe kloost­ris­se nun­na­sid kum­mi­ta­ma. Ja lõpuks sai pu­del ka tühjaks, aga sel­lest pol­nud hä­da, sest meie ole­me ko­ge­nud me­hed, ja Luts saa­tis ja­la­maid kõige noo­re­ma, ehk Krist­jan Jaak Pe­ter­so­ni, nur­ga pea­le put­kas­se uue jä­re­le.