Ma tean juba vanast ajast, et ega kirjanikku pole kerge kinni püüda ja kui ta viimaks siiski lõksu langeb, on ta tavaliselt vait kui sukk. Teadagi, ööbik vangistuses ei laula. Nüüd tõotati telekavas, et luuletajad teevad häält!

Paraku oli pettumus kiire tulema. Tõsi, kätte oli saadud erakordselt priske noos luuletajaid, noori ja vanu, naisi ja mehi. Mõni oli küll väga lahja, aga leidus ka ilusaid ja priskeid isendeid voogava lakaga. Ja eitada ei saa ka seda, et kõik nad tegid suu lahti ja kõnelesid midagi – kuid nii lühidalt, et enne kui mina oma kuuldeaparaadi vändast üles keerata jõudsin, olid luuleminutid läbi. Varitsesin igal õhtul televiisori ees ja proovisin visalt luuletajate häält tabada, kuid alati jäin hiljaks, kuulsin veel ainult viimaseid ohkeid.

Usun, et üheks põhjuseks, miks luuletajad jäid nii napisõnaliseks, oli see silmanähtavalt kõle ja isegi ebasanitaarne olukord, mis nende puuris valitses. On siis nii raske ümbritseda luuletaja värske heina ja mõne turnimispuuga? Vana sõber Fred Jüssi on mulle rääkinud, et looduslikus keskkonnas võib luuletaja etelda tunde. Nii oli ta kord lindistamas kevadist konnade kontserti, kui tiigi kaldale peidetud mikrofoni tungis jõuline meeshääl, mis silmapilkselt summutas konnade koori – see oli kõrkjates müttav ja värsse möirgav Ott Arder. Jüssi oli lummatud, püsis vagusi ja sai unustamatu elamuse osaliseks. Aga kitsasse stuudiosse topitud poeet on loomulikult närviline, pelgab küünlaleeke ja piilub pidevalt ukse poole.

Jaht kirjanikele

Kirjanike hääli on püütud lindistada ajast aega. Enamasti on kinni püütud just nimelt luuletajaid, sest poeedid on rumalamad ja lähevad kergemini lõksu. Prosaisti tabada on üsna lootusetu ettevõtmine, selleks tuleb korraldada lausa ajujaht ja ka siis tõmbab kaval elukas kütid enamasti haneks.

Kui mina olin laps, näidati luuletajaid kinos, ringvaate asemel. Luuletaja muudkui kõneles, suu liikus üha kiiremini, keel väreles nagu liblika tiib – ja klaver mängis aina hullumeelsemas tempos. See oli veel tummfilmi ajastu. Kui leiutati helifilm, kadusid kõik omaaegsed poeedid kinolinalt, sest selgus, et mingit teksti nende luuletustes polnudki, publikut võlus üksnes efektne ja väle suu maigutamine.

Pätsi ajal elas Eesti Vabariigis palju kirjanikke ja loomulikult üritati neidki rahva ette tirida. Televisiooni tollal veel polnud, kuid tegutses ringhääling ja sinna halloo-onu Felix Moor kirjanikke meelitada püüdiski. Eks see oli üsna tulutu plaan. Näiteks Tammsaare ei andnud ennast üldse näole, tema istus päevad läbi oma majas ja sellest, et kuulus kirjanik on elu ja tervise juures, andis tunnistust üksnes avatud õhuaknast kerkiv kollane hingeaur. Kord nädalas kanti majast välja kotitäis prügi ja kord aastas uus osa „Tõde ja õigust”.

Oskar Luts oli ligipääsetavam ja paar korda õnnestus ringhäälingumeestel isand Luts õllepudeliga isegi stuudiosse meelitada. Kuid see oli ka kõik. Luts jõi õlle ära, aga kohe, kui mikrofon sisse lülitati, viskas ta põrandale pikali ja teeskles surnut. Toodi uus õlu, Luts ärkas kohe ellu, jõi ka selle ära – ning jälle karmauhti pikali! Nii kestis see tants vahel terve päeva. Lõpuks jäi Luts norinal magama ja oligi kõik.

Nõukogude ajal tekkis muidugi terve hulk kirjanikke, kes ainult kaamerate ja mikrofonide ees elasidki. Neil oli tagumiku peal selline nupp, et lülita sisse ja kohe hakkab valju häälega Stalinit kiitma. Leberecht ja Jakobson ja kes nad kõik olid. Ainult et selliste mehaaniliste kirjanike hääl oli võlts ja plärises, nagu kolgitaks plekki. Rahvas ei tahtnud seda kuulata. Tõelised kirjanikud muutusid veelgi pelglikumaks, neid nägi haruharva.

Salapärane elu

Näiteks Artur Alliksaare olemasolust andsid märku üksnes arvukad konid ja tühjad kohvitassid, mida ta endast Tartu ülikooli kohvikusse maha jättis. Betti Alverit polnud samuti peaaegu mitte keegi näinud, üksnes paar eriti pühendunud kirjandusuurijat teadsid tema pesapuud, kuid hoidsid seda saladust kiivalt, kuna poetess oli väga tundlik, haistis juba kaugelt võõrast lõhna ja oleks võinud põgenemisel endale viga teha.

Ka Uku Masing elas salapärast elu kusagil Toomemäe all, tootes lõputul hulgal täis kirjutatud paberit, mida ta muti kombel aeg-ajalt maapinnale lükkas, rikkudes sedasi kohalike aiapidajate peenramaid. Ka oli tal paha komme närida noori porgandeid. Aga tartlased ei pannud seda siiski pahaks, kirjanikule andestati palju rohkem kui mügrile. Mõni õnnelik oli kuuvalgel ööl Masingut isegi näinud, kui ta pea maa alt välja pistis ja oma lühinägelike silmadega jahmunult kuud jõllitas. Aga inimese samme kuuldes ta kiljatas kimedalt ja tõmbus taas siseemigratsiooni.

Hiljem muutusid kirjanikud julgemaks ja tulid rahva sekka, kuldsetel kuuekümnendatel olid nad linnapildis juba üsna tavalised – muidugi mitte nii igapäevased nagu kajakad või tuvid, aga umbes nagu Kadrioru tiigi luiged. Natuke uhked ja salapärased: saia võtavad vastu küll, aga ennast sügada ei luba.

Ja selliseks on nad jäänud tänapäevani. Kirjanik sulle juba susse kätte ei too!