„Tammsaare, sunnik, kust sa nii palju raha said?” hõikas Oskar Luts. „Anna kümnekas, ma toon ühe viietärnise!”

Aga Tammsaare ei pööranud peadki, sammus uhkelt nagu kukk, jalgu kõrgele tõstes, ise sellise näoga, nagu kannaks kukil aupaistet. Noh, ja järgmisel päeval selgus, et ta on hakanud poliitikuks…

„Mis temp see on!” sõitlesin ma Antoniga. „Surnul ei sobi ometi riigikokku kandideerida! Kust sul sihuke ogar mõte tekkis?”

„Ise oled ogar!” vastas Tammsaare ülbelt. „Sotsid kutsusid ja ma mõtlesin, et miks mitte. Eluajal istusin muudkui toas ja uhasin kirjutada nagu segane, nüüd tahaks natuke mõnuleda ja lustida ka.”

Erilist rõõmu valmistas Tammsaare otsus muidugi tema abikaasale, kallile Käthele. See naisterahvas enam paigal ei püsinudki, tuiskas aga mööda põrgut ringi ja vadistas: „Ah sa armas aeg, minu Anton läheb poliitikasse! Ma olen talle alati öelnud, et mis sa passid nagu tukunui, vaata, kuidas teised mehed kühvliga raha kokku ajavad ja mürinal pankrotte teevad! No nüüd lõpuks ometi on pidu ka meie uulitsal! Oh, ma ei tea, mida ometi 24. veebruaril presidendi ballile selga panna!”

„Üks kena hööveldatud puusärk on koolnule kõige sobivam valik,” tegi purjus Luts nalja, aga Käthe üksnes volksutas Oskari poole solvunult silmi ja tuhises mujale. Teised kirjanikud läksid kolleegi postuumset karjääri nähes kadedaks.

„Sina polnud üldse mingi õige sots,” porises Gustav Suits. „Tegelikult oleks nad võinud minu pildi üles panna.”

„Suitsu välireklaam on keelatud,” kostis Tammsaare tähtsalt. Aga tema meelehärmiks kõndisid mõne päeva pärast ka Suits, Vilde ja Tuglas mööda põrgut, sajalised varvaste vahel. Olid nemadki sotsidega kaubale saanud.

„Mind käidi ka kutsumas,” kõneles Juhan Liiv ja vahtis süngelt maha. „Aga mina käratasin: põlvili, koer, kui sa räägid Poola kuningaga! Pole mul aega tillukese Eestiga jahmerdada, mind ootab Varssavi!”

Poliitilised kired aga ei vaibunud. Loomulikult hakkas teistel erakondadel koledasti kripeldama, kui nad nägid sotside edu kadunukeste värbamisel. Nii ei läinudki palju aega, kui tuli avalikuks, et Hans Leberecht kandideerib Keskerakonna nimekirjas Lasnamäel. Jaan Kross seevastu lubas täita IRL-is Eerikust tühjaks jäänud koha ning parandada ühtlasi ära ka aknaklaasi, mille poiss ära lõhkus, kui ta IRL-ist Reformierakonda hüppas. Reformierakond seevastu pidas maha tervelt kaks ööpäeva kestnud koosoleku, kus püüti pingeliselt meenutada mõne kooliprogrammis õpitud eesti kirjaniku nime, aga paraku olid usin parteitöö ja sagedased noortekogud omal ajal kogu tähelepanu röövinud. Lõpuks siiski pigistati paar nime välja, Kalev Lillo tuli põrgusse ning küsis Miki Hiirt ja Hagar Hirmsat.

Paraku sellenimelisi isikuid meil pakkuda polnud.