IVAN ORAV: Kuidas ma tibladega võitlesin
Jah, pühad koputavad uksele ning inimesed käivad metsavargil.
Mina ise endale kuuske ei too. Mina kui vana sepp tagusin endale juba aastate eest rauast jõulupuu. Tiblade ajal tegin – siis oli jõulude pidamine suur patt ning punased mädarotid käisid muudkui mööda kortereid ja kontrollisid, ega kellelgi kuuske pole. Ja kui mõne puukese leidsid, siis kahmasid sellel kohe natist kinni, lõid pikali ja peksid okastest tühjaks.
Vaat siis ma tegingi endale rauast kuuse. Kusjuures see oli sedasi ehitatud, et kui tahtsid, said kuusest kerge vaevaga kuulipilduja. No sellist kuuske ei julgenud tiblad puudutadagi, ulgusid niisama õues võimetus vihas, samal ajal kui mina oma hästi sisseõlitatud jõulupuu ümber tantsisin ning ladvast lakke täristasin.
Ka kirikus käisin ma tiblade ajal hoolsasti. See oli ju samuti keelatud, nuhid seisid pühakoja uksel ja panid kõik sisenejad kirja. Mina neid ei kartnud, marssisin uhkelt kirikusse ja seejärel kohe padavai käärkambri aknast välja. Ning uuesti kirikusse! Küll nuhid ajasid silmad jõlli, aga mina just nende kiuste – sisse ja välja, uuesti sisse ja uuesti välja! Kaks tuhat korda käisin sedasi ühe päeva jooksul kirikus!
Ja öösel käisin ka. Ikka kagebiitide piinamiseks. Neil oli ju käsk niikaua postil püsida, kuni inimesed kirikus käivad. Külmetasid vaesed värdjad seal ukse juures, ninad olid sinised ja tilkusid, üks hakkas mind isegi paluma: kallis seltsimees, ärge enam käige edasi-tagasi, hakkame nüüd ikka lõpetama, meie oleme ka inimesed ja tahame koju. Mina käratasin vastu: sina, kuradi kommunist, pole kellegi inimene. Ja lasin aga muudkui edasi. Minul külm ei olnud, vastupidi, suurest jooksmisest oli isegi nahk märg. Kirikuõpetaja magas juba altaril, aga mina võtsin end lühikeste dresside väele ja lippasin hommikuni.
Enam ma kirikus ei käi: pole huvitav. Keegi ju ei kontrolli! Ja muidugi pole mul tervis ka endine. Ega ma enam käärkambri aknast välja hüpata ei suudaks. Las nüüd nooremad mehed möllavad, Erki Nool näiteks.
Karl Vaino suvila
Jah, põlvkondade side on täiesti olemas. Taevake, millise heldimusega ma loen sellest jaskarist Vaino katedraali ümber! Jälle tahetakse seda lammutada! No mina omal ajal lõhkusin seda ju pidevalt. Ausõna, ma käisin selle Karla katedraali juures nagu tööl!
Tegelikult polnud see muidugi mingi katedraal, Vaino-poiss ehitas endale lihtsalt töökoha ligidale suvila. Aga eks ta muidugi pidas endast kõvasti, soovis hirmsasti Brezˇnevi moodi olla ja sellepärast tahtis, et see suvila näeks välja nagu Kreml. Torn pidi sellel suvilal olema ja Vaino tahtis, et see torn igal täistunnil laulaks, täpselt nii nagu Spasski torn Moskvas. Tal oli algul idee Georg Ots sinna torni sisse müürida, et siis Ots seal laulaks, aga Ots oli selleks ajaks õnneks surnud ja pääses hirmsast piinast.
Muidugi, ega keegi ei julgenud algul Vainole seda öelda, et Georg Otsa ta endale kellakäoks ei saa. Vaino oli ju väga julm inimene, kõik need teised punaussid kartsid teda koledal kombel. Lõpuks võttis kultuuriminister Lott südame rindu, jõi kaks pudelit konjakit ära, et kuraasi koguda, ning ütles Vainole: “Karl Genrihhovitsˇ, kullake! Andke mulle vääritule andeks, aga Georg Ots on juba ammu surnud ja tema teile laulda ei saa.”
“Ah nii!” käratas Vaino ja andis käsu Otsa asemel Lott torni sisse müürida. Seal ta on täna-
päevani, aga laulumeest temast muidugi ei olnud ega tulnud.
Nojah, see selleks. Mina igatahes käisin igal öösel seda Vaino suvilat lõhkumas! Kirves oli mul kaasas, sellega muudkui peksin. Ja kividega loopisin aknaruute puruks. Lõpuks Vaino tüdines ja käskis ehitada suvila hoopis ilma akendeta, et siis Oraval pole midagi lõhkuda. Vaat nii kaval ja tige inimene oli! Aga mina ei andnud alla – kui midagi muud lõhkuda polnudki, siis prügikastid keerasin ikka kummuli.
Lõpuks sai see röögatu suvila valmis. Vaino säras nagu võiga sisse määritud lihavõttemuna. Nüüd oli temal siis ka oma Kreml nagu Brežnevil. Ainus, mis veel puudus, oli Nõukogude Liidu kangelase kuldtäht. Brezˇnevil oli neid tükki viis, aga Vainol mitte ühtegi.
Noh, siis peeti plaani, kuidas seda tähekest saada. Oli teada, et Arnold Meril on üks selline. Vaino saatis ministrite nõukogu esimehe Bruno Sauli Merile külla – et ostku kuldtäht ära. Aga Arnold Meri ei tahtnud müüa. Siis kästi Saulil kuldtäheke Meri rinnast lihtsalt ära rebida, aga tuli välja, et see kuldtäht oli Arnold Meril lausa naha küljes kinni.
Polnud muud teha, kui võeti kavalus appi. Kutsuti Arnold Meri Vaino kabinetti ja joodeti talle seal koos kohviga unerohtu. Ning sel ajal kui Arnold Meri magas, nüliti ta ära. Meri ärkas üles, läks vetsu ja nägi peeglist – pole nahka, pole kuldtähte!
No hiljem ta ikka vist sai mõlemad kuidagi tagasi. Praegu on Arnold Meril nahk täitsa olemas ja kuldtäht ka. Ega mina ka ju päris täpselt ei tea neid punaste asju. Nii palju tean, kui saunas ja turul räägiti.
Ma üldse kipun lobisema. Susi söögu kõiki kommuniste! Mida ma tegelikult tahtsin öelda – näed, tänapäeva noored tahavad jälle Karla katedraali lõhkuda! Midagi pole uut siin maamuna peal. Nii ajaratas ringi käib...
Häid jõule, armas rahvas!
