IVAN ORAV: Kuidas vaesel ajal ära elada
Mind nähes ta punastas ja peitis näputöö laua alla.
“Ära häbene, kallis poiss!” ütlesin ma Ansipile. “See on alati nii, et külluseaastatele järgnevad nälja-aastad. Vaesus pole häbiasi. Kui sokk on katki, siis tulebki seda nõeluda, ega me pole kröösused. Peaasi on see, et inimene oleks puhas.”
Avasin kohvrid ja hakkasin kraami välja tõstma.
“See on minu ema talvepalitu,” seletasin ma ise. “Proovi, kas läheb selga? Sa oled kõhn mees, peaks klappima küll. Siin on kindral Ernst Põdderi saapad – number 38. Kellel on valitsuses väike jalg? Laine Jänesel järsku? Anna talle üle, las kannab terviseks. Põdderit taheti nendes saabastes matta, aga mina kiskusin need tal jalast ära – mistarvis raisata, kes teab, millised rasked aastad võivad riiki ees oodata. Mida kindral kirstus saabastega teeb? Mulla all ei tantsi, aga maa peal kuluvad head käimad vägagi ära. Vaesel ajal on sihukestel saabastel kulla hind. Ega Põdder poleks pahandanud, tema oli alati Eesti patrioot. Nendesamade saabastega surus ta maha 1924. aasta mässu, sellepärast on kontsad veidi lääpas. Võta, võta!”
“Armas Orav, asi pole nii hull,” lausus Ansip kohmetult, aga mina ei lasknud tal jätkata, vaid kraamisin kohvritest aina uut varandust välja.
“Pätsu läkiläki. Soe ja hea, talvel kulub marjaks,” kõnelesin ma. “Ära pane tähele, et ta natuke rääbakas on. Ta on palju läbi elanud. Mu koeraraisk leidis kunagi selle läkiläki kapist üles ja tassis pessa, mitu aastat elasid nagu mees ja naine. Siis kui Muri ära suri, sai läkikäki kassi omaks, Miisu sünnitas tema sisse viis poega. Nüüd on kass ka toonela teedel, nii et see läkiläki on kahekordne lesk. Ehk tood sina tema elusügisesse natuke päikest. Ole lahke!”
Andsin läkiläki Ansipile üle ja tuustisin edasi.
“Palun väga – kaksteist tühja kilukarpi! Ilusasti puhtaks pestud ja servad käiaga siledaks lastud, nii et pole vaja karta, et kogemata sisse lõikad. Terve elu kogusin teisi, nüüd läheb vaja. Kõige rumalam asi siin maailmas on kilukarpide äraviskamine! Palun väga, kingin need sulle!”
“Mida ma nendega teen?” imestas Ansip.
“Kuidas mida? Sööd nende seest loomulikult. Kes see jõuab kriisi ajal enesele taldrikuid ja tirinaid ja teisi peeneid vidinaid muretseda! Portselan on pealegi kibe purunema, aga kilukarp viska kas või vastu seina, tal pole häda midagi. Sa oled ju peaminister, sul ikka käib vahel külalisi, pead neid kostitama – noh, nüüd on sul terve serviis, kaksteist karpi. Ega rohkem külalisi ei võigi vaesel ajal kutsuda, muidu riputad ise varsti hambad varna.”
“Kas see on supi või prae jaoks?” küsis Ansip umbusklikult ja keerutas üht kilukarpi käes.
“Mõlema jaoks! Siit võib kõike süüa! Algul suppi, siis praadi ja lõpuks riisud sousti kringlitükiga kokku. Väga praktiline.”
Ministrikari tahab toitmist
Sorisin veel kohvris.
“Noh, siin on veel särke, natuke lapitud küll, aga kui pintsak peale panna, siis ei paista paigad välja. Siis üks põdranahast vöö – see on parkimata, toorest nahast tehtud, nii et kui see ära praadida, siis sünnib isegi süüa. Rasv on veel naha sees täitsa alles.”
“Ei tea, kes siis vööd sööb?” kahtles Ansip.
“Ära ütle, kui ikka eelarve täiega miinuses on, mida sa siis oma ministritele ette annad?” õpetasin mina. “Vaesel ajal on vöö väga liha.”
Ansip ohkas.
“Ministreid on mul üldse liiga palju...”
“Jah, see on õige,” nõustusin mina. “Karja peaks vähendama. Mitte praegu – suvel toidavad nad end kuidagi ära. Mättad on marju täis, noor mahlane hein kasvab igal pool... Mõnele mekivad ehk isegi sipelgad? Aga sügisel tuleks küll mõelda ja vaadata, keda sa jaksad ületalve pidada ja keda mitte. Sellised suuremad, kes palju söövad, on vaesel ajal selge luksus. Näiteks see Aaviksoo on kehviku majapidamise jaoks liiga pikk.”
“Mulle meeldivad pikad ministrid,” ütles Ansip süüdlaslikult.
“Kellele nad ei meeldiks, aga nad on kulukad!” seletasin mina. “Muidugi, kui sul on raha nagu ratsahobusel sitta, siis miks mitte – paned sihukesele pikale ministrile kuljused kaela ja ime-ilus on! Aga kõhu kõrvalt säärast volakat ei pea.”
“Olgu, sügisel mõtleme,” lük-kas Ansip valusa otsuse tegemise tulevikku. “Mis sul seal kohvris veel on?”
“Vaatame. Kaks vana kilekotti. Sangad on küll katki, nii et poes käia nendega ei saa, aga kui näiteks lagi hakkab läbi sadama, siis paned sellise kilekoti endale pähe ega saa märjaks. Üks on sulle, teisega võid mõnda tublit töötajat premeerida.”
“Suur tänu!” kiitis Ansip. “Kui meil sellised vahvad kilekotid tagavaraks on, siis elame kriisi üle küll. Ja võime isegi tulumaksumäära edasi langetada.”
“Muidugi, seda peabki langetama, sest mille eest sa vaesel ajal seda tulumaksu maksad, kui raha nagunii ei ole. Palun, siin on sulle vana autokumm. Talvel, kui küte on võlgnevuste tõttu kinni keeratud, paned kummi keset tuba, süütad põlema ja sul on soe ning hea.”
“Aitäh, Ivan,” sosistas Ansip. “Ma ei unusta seda iialgi...”
“Kõige tähtsam – pea püsti, sõbrake!” ütlesin mina. “Elame veel!”
Ansip hakkas liigutusest nutma.
