IVAN ORAV: Kurjakuulutav K ja soe sügis
Mina käin ju valimas alati oma kõige parema musta ülikonnaga, just sellesamaga, mille ma olen oma matuste jaoks kõrvale pannud. Muul ajal ma seda ülikonda ei kuluta, siis on ta mul ajalehepaberi sisse keeratud, et koid kätte ei saaks.
Sel aastal on kõigil eestimeelsetel jõududel kindlasti tarvis valimistel platsis olla, sest vanad kommunistid on jälle pead tõstnud. See oli ikka päris suur ehmatus, kui ma ühel hommikul silmad lahti tegin ja nägin, et kõik mu kodutänava prügikastid on kleebitud täis suuri K-tähti! Aga seda, mida üks K-täht tähendab, pole minusugusele vanale vabadusvõitlejale tarvis seletada – see tähendab ju kommunisti!
Ma taipasin kohe, et nüüd on vaja kärmesti tegutseda. Panin ruttu riidesse ja läksin õue, et vaadata, millisest suunast kõige suurem oht ähvardab ning millise pööninguakna juurde veeretada õlgede sisse peidetud kuulipilduja.
Ühtegi kommunisti polnud küll esialgu silmapiiril näha, aga need K-tähed, haralised justkui kitse sõrajäljed, andsid tunnistust, et öösel on neid siit terve kari mööda läinud. Iga K-tähe all oli veel väike kollane laiguke, silmad täpselt ei seletanud, mis see on, aga ilmselt pask.
Naiivne Savisaar
Jäin uulitsale passima. Lõpuks kostis samme ja nurga tagant ilmus välja Edgar Savisaar.
Selle üle oli mul väga hea meel, sest Savisaar on mu hea sõber. Viipasin Savisaarele ning küsisin:
“Kas näed neid K-tähti?”
“Mina pole neid teinud,” ütles Savisaar kiiresti.
“Loomulikult, ma tean seda,” vastasin mina. “See on kommunistide kätetöö. K-täht, see tähendab ju kommunismi!”
Savisaar näis olevat üpriski üllatunud.
“Aga kas sa seda ei arva, et K-täht tähendab hoopis kohukest?” küsis ta.
Laps on ikka laps!
“Oh, kallis poiss,” ütlesin ma heldinult. “Kohe näha, et sa oled minust nelikümmend aastat noorem. Kui ilus ja süütu on noorus! Pole muud meeles, kui kohukesed! Ei, mu väike sõbrake, K-täht ei tähenda kohukest, K-täht tähendab kommunismi. Kes peaks seda paremini teadma kui mina, keda vanasti kutsuti tiblade haamriks ja kommunistide vikatiks!”
“Hmmm...” tegi Savisaar. “Aga ütle, kas sulle ei tundu, et K-täht võiks olla ka nagu Keskerakonna tunnuseks? See loomulikult pole meie reklaam, see on minu meelest ikka kohukese oma, aga ma lihtsalt huvi pärast tahaks teada – kas see ei juhi su mõtteid meie erakonnale?”
“Üldse mitte!” vastasin mina. “Rumal küsimus! Mis see Keskerakond siia puutub? K-täht, see on kommunism, käbin, karlvaino ja kõigimaadeproletaarlasedühinege!”
“Kommunistide K on ju punane, aga see on roheline!” õiendas Savisaar. “Orav, usu mind, roheline K tähendab Keskerakonda!”
“Kus ta siis roheline on?” naersin mina. “See ongi ju tulipunane! Täpselt nagu muru.”
Muide, ma tõesti ei saa aru, miks tänapäeval muru punane on? Vanasti ei olnud, aga kui mulle kaks aastat tagasi sepahaamer riiulilt pähe kukkus, siis läks. Nii imelik. Ja jõulukuused on tänapäeval punased ja herned... Ei tea, see on vist heitgaaside süü.
“Armas sõber, kommarid tõstavad jälle pead!” kuulutasin ma. “Nendel valimistel on kaalul meie rahva saatus!”
Savisaar lahkus murelikult. Mina aga läksin oma naabri juurde, et tedagi hoiatada.
“Vaata, et sa kindlasti valima lähed!” ütlesin ma talle. “Praegu on oht suur, kommunistide plakateid on kõik kohad täis.”
Baari-rahvas
“Ei mina lähe kuhugi,” vastas naaber. “Mind ei huvita, mis Tallinnas toimub. Mina valin hoopis Baari-inimesi. Iga nädal hääletan kellegi välja ja see, kes lõpuks alles jääb, ongi võitja.”
“Sa oled ikka päris loll!” vihastasin ma. “Kus sa, raibe, enda arust elad? Tallinnas või Baaris?”
“Hea meelega elaksin Baaris!” õhkas naaber. “Ma kandideerisin ka sinna, aga ei osutunud valituks. See on nagu needus, Bussi mind ka ei võetud ega Tenerifele!”
“Inimene, tee silmad lahti!” karjusin ma. “Kui sa nii uimane ja tobe oled, siis on varsti kommunistid ja tiblad pukkis!”
“Ära tee nalja!” vaidles naaber. “Olukord on täielikult Peeter Võsa kontrolli all. Baaris pole mitte ühtegi kommunisti ega tiblat.”
Lootusetu oli selle olevusega rohkem rääkida. Lõin ukse mürtsuga kinni ja tulin tulema.
Aga pole viga, küll me hakkama saame! Ja muidugi mitte ahju abil, nagu soovitas üks lihtsameelne nooruk. Kommarid ju just ahjus ja ahju peal elavadki – tuletage meelde Loll-Ivani!
Nad on nagu salamandrid. Vanasti põles neil ju igas linnas igavene tuli. Nemad kardavad hoopis külma, sellepärast Päts tähistaski vabariigi aastapäeva veebruaris, kui on kõige käredam pakane. Siis jäid kommarid uniseks ning pugesid pragudesse peitu.
Sel aastal on aga soe sügis..
