IVAN ORAV: Märatsev verivorst ja aganaleib
Mis seal vahet on, kui prillid eest ära võtta, siis on tool täitsa kuuse moodi, mingit vahet ei tee. Lihtsalt üks udune laik, mis servadest lainetab.
Seda pattu tegin ma sel aastal küll, et küpsetasin jõululaupäeval ahjus ühe verivorsti ja sõin ära. Oh sa jumal! Mis möll siis lahti läks! Rauga soolikad pole enam säärase rammusa poisiga harjunud, tavaliselt söön ikka kaerahelbeputru ja piimasuppi ja muud säärast kergesti seeditavat kraami. Aga kui nüüd verivorst soolikatesse sattus, siis tegid need algul sihukest häält nagu umbes tolmuimeja. Tükk aga undasid ja põrisesid, siis lõpuks liikus vorst raskelt ohates natuke maad edasi ja algas seedimine. Aga need sooled on mul ju roostes nagu vana leierkast ja kus siis algas kriiksumine ja krääksumine ja midagi lõgises ja mingi asi tegi sellist häält, nagu puuritaks maad. Ühesõnaga oli selline tunne, nagu töötaks kõhus terve ketrusvabrik – kõik üheainsa vaese verivorsti pärast.
Kolm päeva kestis säärane mürgel, et mul kodus aknaklaasid värisesid. Kui ma läksin tänavale värsket õhku hingama, siis tegid naabrid aknad lahti ja vaatasid, mis nüüd ometi juhtunud on, kas lastakse ilutulestikku või sõidab tuletõrjeauto – mis hirmus kära see ometi on? Sellised jubedad hääled tulid mu kõhust, et koerad hakkasid vinguma ja pugesid kuuti peitu. Mul oli ka tõsine plaan esimesel jõulupühal kirikusse minna, aga ei ma julgenud pühakoja lähedal oma nägugi näidata, muidu veel jumalateenistusele kogunenud inimesed arvavad, et on alanud õhuhäire ja puhkeb paanika.
Ei vorstile
Alles teise jõulupüha õhtuks õnnestus soolikatel verivorsti seedimisega nii kaugele jõuda, et laadung suruti pärasoolde. Seal sõditi ka veel mitu tundi, rinne liikus edasi ja tagasi ning sihukesed kärgatused käisid, nagu oleks pommilennuk üle lennanud, aga lõpuks mu vana ja väsinud organism siiski võitis ja verivorst väljus ihust. Oh, ma ütlen: see oli tõeline Sinimägede lahing, mis minu soolikates käis! Ei, ei, enam ma verivorsti ei söö!
Kingitustega on mul seevastu igal aastal aina lihtsam. Mõni inimene küsib mu käest: kuidas siis nii, Orav, sa istud jõuluõhtul üksipäini kodus, kas sa tõesti kinke ei saagi? Muidugi saan! Aga ega minul pole tarvis neid poest ostmas käia ja seal rahva hulgas trügida. Mina lihtsalt hakkan kappe avama. Ma ei mäleta enam ammu, mis mul kõik kappides hoiul on! Seepärast on iga asi uus ja huvitav – tõeline kingitus!
Näiteks sel aastal leidsin terve kapitäie ülikondi ja siis veel särke ja lipse ja esikust leidsin kingad ja saapad. Köögist leidsin taldrikuid, lusikaid ja tasse. Maja eest leidsin trepi ja jalgraja, läksin kangesti põnevil olles mööda seda rada edasi ja leidsin aiavärava! Ime kohe, ei tea, kust see sinna sai? Päkapikud tõid vist! Kusjuures ma tean täpselt, et kui ma peaksin veel aastakese elama, siis järgmiste pühade ajaks olen ma kõigi nende väärt asjade olemasolu uuesti unustanud ja tunnen neid leides jälle suurt jõulurõõmu. Jah, imeliselt hõlbus on vanainimese elu!
Orava supiköök
Tõsi, eriti just jõulude ajal on väga tähtis aidata teisi inimesi, kelle käsi sama hästi ei käi. Tuleb teha heategusid, ulatada endast väetimatele sõbrakäsi! Ma tean, et järgmine aasta tuleb paljudele raske, lubatakse ju suurt kriisi. Vanainimene nagu mina elab vaese aja kergesti üle. Mäletan oma vanaonu, kes neelas igal hommikul alla ühe püksinööbi ja tal oli sellest terve päev kõht täis. Aga nooremad inimesed nii ei saa.
Sellepärast rajangi ma praegu oma aeda supikööki, kust iga inimene võib kõige kriitilisemal hetkel abi saada. Muidugi, ega minulgi teab mis luksust pole, seapraadi ja lumepallisuppi pole mõtet minu juurde otsima tulla. Pakun vaese aja roogasid: puukoort, tammetõrusid, aganaleiba. Olen terve sügise hoolsalt, korv käes, metsas käinud, söödavaid juurikaid maa seest välja kaevanud ja kõrsi sipelgapessa torganud – sipelgad pissisid need täis ja näljaajal on selliseid kõrsi hea lakkuda, hapu nagu sidrun ja tervislik pealegi. Veel on mul aidas terve kuhi vanu hobuseriistu – sadulaid, päitseid, rihmu. Mina neid enam ei tarvita, mul pole juba ammu hobuseid ega tule ka. Panen need hobuseriistad patta keema, siis saab iga hädaline kausikese sooja leent, millel lihalõhngi küljes.
Küll me hakkama saame! Eestlased on näinud hullematki. Näiteks Põhjasõja ajal oli samuti hirmus nälg, aga lisaks pääses veel katk valla. Kui ma käisin Eesti Vabariigi juubeliaasta lõpuaktusel, siis ma spetsiaalselt küsisin härra peaministri käest, kas järgmisel aastal on katku ka oodata. Ansip pidas ministritega nõu ja helistas rahvusvahelisele valuutafondile ja ütles, et ei, katku praeguste prognooside kohaselt ei tule. Aga ma igaks juhuks siiski valmistasin endale sellise pika nokaga maski, mida katkutohtrid keskajal kandsid. Parem karta kui kahetseda. Nii et kui keegi järgmisel aastal tunneb, et ta on katku jäänud, siis tulgu julgelt minu juurde, mina panen ta käru peale ja matan maha.
Rõõmsat uut aastat teile kõigile!
