Paraku näib nii, et minul ainsana ongi veel Eesti Vabariigis sündsustunne säilinud. Ma ei räägi noortest, kes on käinud koolis tiblade ajal ning kellele taoti pähe roppe lugusid sellest, kuidas alasti Lenin Volga jões ujus. Nemad muidugi arvavad, et paljaste kintsudega ning sandaalidest välja turritavate varvastega ringi litutamine on normaalne asi. Ma räägin vanadest Wikmani poistest, nagu ma isegi! Vana Wikman hoidis oma koolis korda – kui paljaid varbaid nägi, siis võttis kaardikepi ja purustas ühe hoobiga kõik varbaluud. Just nii! Jaan Kross on sellest ka ju pikalt kirjutanud. Eks tänu sellele sirgusidki Wikmani koolist üksnes härrasmehed.

Paljad tuharad

Sellepärast oli mu jahmatus suur, kui nägin ühel hommikul postkasti juurde jalutades oma naabrit, kunagist klassi priimust, 90-aastast Eevaldit ihualasti mööda tänavat patseerimas. Ma ehmusin nii, et higi jäi kinni.

“Eevald, mis lahti?” hüüdsin ma. “Kas su maja süttis põlema ja kõik riided jäid tulle? Vaene mees, tule ruttu siia, ma otsin sulle midagi oma kappidest.”

“Ei ole vaja, Ivan,” vastas alasti Eevald, jäi seisma ja hööritas puusi, nii et tuharad võdisesid. “Mina olen ju nudist. Lähen praegu Pirita randa päevitama. Viska ka oma vatid seljast ja lase päikesel ihu paitada.”

“Segaseks pööranud veel enne surma!” käratasin mina. “Jalamaid püksid jalga! Häbi vaadata, endal habe hall!”

“Pole siin häbeneda midagi, kõik on jumala kätetöö,” praalis Eevald. “Võta aga sinagi püksid maha! Noh! Püksilukk lahti ja läheb!”

“Seda lukku ei suutnud avada isegi mitte KGB,” ütlesin mina. “Minu testamendis on kirjas, et see lukk avataks 50 aastat pärast minu surma, alles siis võivad ajaloolased kõikide seal leiduvate materjalidega tutvuda, mitte enne!”

“Noh, eks sa ise tea,” lõi Eevald käega ja sügas ennast säärasest paigast, mille kohta härra Wikman ütles: “Kriips, kriips, kriips, mõttepaus!” “Mina igatahes nüüd lähen.”

Ning läkski, pikad kollased varbaküüned asfaldil krabisemas justkui koeral!

Mul ei andnud hing rahu, sidusin lipsu kaela, panin selga musta ülikonna ning sõitsin kah Piritale. Seal oli neid nudiste tõesti omajagu. Ja kõik ikka niisugused vanamehed, lõtvade kannikatega. Sibasid luidete vahel ringi nagu lepatriinud. Naised kiljusid neid nähes ning peletasid eemale, aga lastel oli lusti palju, püüdsid teisi ja panid ämbrisse.

Vapper Eesti Õhk

Siiski pole ma sel suvel mitte ainult lodevust kohanud – ei, leidub ka inimesi, kes teevad tõsist tööd. Nagu näiteks tublid mehed meie rahvuslikust lennukompaniist Estonian Air. Paljud inimesed millegipärast virisevad nende üle, kaebavad, et lennukid ei välju õigel ajal ja lähevad kogu aeg katki. Taevas halasta, kellel siis ei juhtu? Peaasi, et proovitakse! Poisid on kuuri all päris ehtsa, tiibadega lennuki valmis teinud – see on juba ise-enesest suur asi. Saab siis veel nõuda, et see lendaks ka?

Käisin ise kohapeal asja uurimas ja mulle tuli kohe meelde mu ammune hea tuttav Kihnu Jõnn. Polnud tema laev ka teab mis asi, harilik seaküna, teivas mastiks sisse torgatud, aga merd sõitis! Jõnn vedas teisega Rootsimaale tänavate sillutamiseks munakive. Eks vahel lagunes laev muidugi keset merd ära ka ning kivid läksid kolinal põhja, aga Jõnn ei andnud alla, paikas küna vineeriga ära ja sõitis jälle.

Ja samamoodi ka Estonian Airi poisid. Tore oli neid vaadata. Juhtugu milline viperus tahes, neil tuju ikka hea. Naer muudkui helises, kui nad oma lennuki keres järjekordset auku kaltsudega kinni toppisid.

“Meile lihtsalt meeldib lennata,” rääkisid nad. “Juba päris väikestena hüppasime muudkui aknast alla. Vuhh ja vuhh! Eks neid luid seal ikka purunes, aga kips on ju odav!”

Vaat selline suhtumine mulle meeldib. Inimesed ei karda riskida. Jaan Tõnisson oli samasugune, ei lugenud kunagi pudelisilte, vaid pani kohe suu juurde ja jõi. Ise ütles, et noh, kui ongi tehniline piiritus, mis siis. Pimedal pole vähemalt tarvis lambiõli ja küünalde peale raha kulutada.

Ja neile reisijatele, kes meie väikese ja vapra lennukompanii kallal vinguvad, ma ütleks nii – parem aidake ja pange käed külge! Kui lennukil mootor seisma jääb, lükake tagant!