IVAN ORAV: Odavalt saadud hümn
See juhtus Pätsi juures. Laidoner oli seal, Tartust oli kohale sõitnud Jaan Tõnisson ja kultuurieliiti esindas Tammsaare. Mina esindasin seppasid.
Kõigepealt ütles Päts, et tema on saanud soomlaste käest odavalt nende vana hümni ja soomlased pole vastu, kui meie ka seda kasutama hakkame. Päts oli üldse kohutavalt kokkuhoidlik, luges iga senti. Muide, tema oli Eesti Vabariigis ka esimene inimene, kes hakkas prügi sortima. Nüüd nõutakse seda kõigilt, aga Päts tegeles juba tollal sellega, et kallas oma solgipange söögilauale ning asus siis pintsettide abil jäätmeid üksteisest eraldama, töötades pühendunult nagu kellassepp. Meile tundus see siis veidi imelik, aga me lihtsalt ei mõistnud suurvaimu. See mees lihtsalt oli niivõrd palju oma ajast ees!
Nii et jah. Päts ütles, et tema on saanud Helsingi täiturult odavalt hümni osta. Ja laulis selle sealsamas meile ette. Ise samal ajal tegeles muudkui prügiga, uuris läbi prillide iga väikest rämpsuraasu ja otsustas, kas tegemist on olmejäätme või hoopis pakendiga. Päts väitis, et selline prügi sortimine on intellektuaalselt kohutavalt arendav, parim ajutreening. Et ristsõnamõistatused ei saa lähedalegi. Teinekord istu mõne killukese juures öö läbi ja nuputa, kas see on nüüd vorstinahk või varbaküüs. Ja kui vastus on käes, kui kerge tunne on siis rinnas! Nii lahe ja hea!
Jumal hirmutab kuradeid
Oh jah, ma muudkui takerdun selle prahijutu juurde, aga mina pidin ju rääkima hümnist. Meile üldiselt see laul meeldis. Peaasi, seda oli lihtne laulda. Ega meist keegi ju viisi ei pidanud. Selles mõttes sobis “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” igati, et seda võis ükskõik kuidas joriseda. Umbes nagu need matuselaulud, mida kirikuõpetaja eestvõtmisel ühel noodil ulutakse. Ainult Laidoner, kellele oli hobune sõna otseses mõttes korduvalt kõrva peale astunud, ütles, et tema jaoks on isegi see viis liiga raske.
“Kas ei saaks hümniks kuulutada “Elas metsas mutionu”?” pakkus ta. “Seda ma oskan laulda.”
“Tegelikult ei oska sa isegi seda,” vastas Päts. “Sa laulad seda “Viljandi paadimehe” viisil.” “No aga siis paneme “Viljandi paadimehe”,” ütles Laidoner. “Mina tahan ka hümni osata, nii piinlik on, kui teised laulavad, aga sõjavägede ülemjuhataja peab vait olema.”
“Ei, sa ei pea vait olema,” seletas Tõnisson. “Hümni lauldakse ju alati kooris, sa lihtsalt tee suu lahti ja karju: “Aaaa!” Ega keegi selles suures summas midagi tähele ei pane, peaasi et lõuad on hästi laiali.”
“Minule ei meeldi kolmanda salmi sõnad,” sekkus nüüd Tammsaare. “Mina olen ateist ja mind häirib, et laulus öeldakse “Su üle Jumal valvaku!” Mulle ei meeldi, kui Jumal minu üle valvab, ega ma vang ei ole.”
“Minule just meeldib,” õiendas Tõnisson. “Mina vajan Jumala abi, sest mind kimbutavad pidevalt kuradid. Alati pärast viiendat viinapudelit ilmuvad kusagilt välja tuhanded tillukesed saatanad ning hakkavad mind habemest tirima ja mu viinapitsi sisse tatistama. Aga nüüd ma laulaksin neile manitsuseks Eesti hümni ja kuradid ehk kardavad, kui kuulevad, et Jumal minu üle valvab, lähevad ära ning lasevad mul rahus edasi juua.”
“Kas me tõesti peame ühe alkohooliku pärast Eesti hümni ära solkima?” pahandas Tammsaare, aga Tõnisson ütles, et ka joodikud on Eesti Vabariigi kodanikud ja maksumaksjad ning hümn peab neilegi natuke lohutust pakkuma. Nii jäi Jumal paika ja Päts ütles, et asi on otsustatud – “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” saab Eesti hümniks.
Viru linnud
Ja Eesti hümniks ta ka jäi, kuni tiblad sisse tulid. Siis muidugi ei kõlvanud enam ükski vana asi, kõik visati minema. Pätsi hoolikalt ja kunstipäraselt sorditud prügihunnikud Oru lossis aeti lootusetult segi ja ka hümn pandi põlu alla.
Aga õnneks oli meil Soomega sama hümn – alles siis ma sain aru, kui tark plaan see oli Pätsil olnud! Ja väikese viinapudeli eest võis Viru hotellis soomlastel ikka lasta seda hümni laulda. Paljud isamaaliselt meelestatud noored mehed hulkusid ööd ja päevad Viru hotelli ümber, et korrakski neid ülevaid helisid kuulda. Miilits muidugi kiusas neid taga, jälitas ja trahvis, aga noored aatemehed ei lasknud end sellest segada. Ja eriti vaprad olid veel noored naised, kes samuti käisid nuhke ja kommuniste pelgamata Viru hotellis, astusid öösiti soomlastega vahekorda ning salvestasid endasse püha Eesti hümni keelatud helisid. Hiljem laulsid nad seda vabadusvõitlejate kinnistes seltskondades julgelt ette, ning kõik nutsid, tuletades meelde kadunud Eesti Vabariiki. Neid noori naisi kutsuti Viru lauliku Kreutzwaldi auks Viru lindudeks.
On otse loomulik, et pärast Eesti Vabariigi taastamist kuulutati “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” uuesti meie hümniks. Ja ma ei näe mitte mingit vajadust seda välja vahetada. Minu põhimõte on alati olnud selline: kuni asi veel päris auklik pole, ära viska minema! Pese puhtaks, pööra pahupidi ja kasuta edasi! Milleks laristada? Ja Päts arvas samamoodi. Tema ütles alati: mis hamba all lausa ei karju, sünnib veel laulda küll.
