Seda, et riigikogu Allar Jõksi õiguskantsleri koha pealt lahti tegi, kuulsin ma raadiost. Helistasin kohe vaesele poisile ja ütlesin: “Pole midagi, sa oled veel noor mees, käed-jalad otsas, küll sa uue töö leiad. Kui muud ei saa, siis võid kas või minu juurde tulla. Mul on tarvis lage värvida, aga ise ma redelil turnida enam ei jaksa, pea hakkab ringi käima. Mul sulle palka maksta küll ei ole, aga süüa annan tublisti ja puhtad riided saavad sul ka alati seljas olema, seda ma vannun.”

“Tänan,” vastas Jõks veidi hapu häälega. “Aga ehk ma leian siiski midagi muud.”

“Eks sa olid õiguskantsleri jaoks ikka natuke möku ka,” ütlesin mina. “Ega siis nendega seal riigikogus ei saa niimoodi, et lähed pulti ja räägid või siis kirjutad mingi kirja. Tutkit nad sul mingeid kirju loevad! Neile tuleb kohe vastu hambaid tõmmata, nii kui midagi on. Vaat sellest keelest saavad nad aru, aga kui sa lihtsalt noomid, siis nad ainult irvitavad pihku.”

“Võib-olla hakkad siis ise õiguskantsleriks, kui sa kõike nii hästi tead,” kostis Jõks. “Minu põhimõtted olid teistsugused, mina ei löö ei inimest ega looma.”

“Nojah, niimoodi elavad pühakud, päris elus sedasi ei saa,” ütlesin mina, soovisin Jõksile head tervist ja lõpetasin kõne.

Naabri poeg abiks

Mulle oli Jõksi öeldud mõte meeldima hakanud: mis oleks, kui tõesti hakkaks ise õiguskantsleriks ja lööks korra majja? See, et õiguskantsleri peab valima riigikogu, on ju naeruväärne: millal seda enne on kuuldud, et jänesed vahivad jahimeest või lambad lihunikku? Õiguskantsler peab olema nagu välk, mis raksatab selgest taevast siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Tuleb, äigab sullerile malakaga ja lahkub jälle.

Läksin oma naabri juurde ja ütlesin, et ma tahaksin tema pojaga rääkida.

See naabri poeg on nimelt natuke loll. Mitte just päris idioot, aga selline lihtsameelne. Kuid see-eest kaks meetrit pikk ja kole tugev. Ning hirmuäratava näoga. Mina olen ju ikkagi vana mees, mõistus on mul küll väga terane, aga keha ei tule järele. Ega siis 99-aastane vanamees Toompea rahvale hirmu naha vahele ei aja. Teine asi, kui mul on abiks tõeline koljat, sihuke, kes võib kas või Savisaarel endal kraest kinni haarata ja teda õletuustina pea kohal keerutada. Üheskoos saadaksime korda suuri asju.

Naabril polnud midagi selle vastu, et ma Toivo endale sekretäriks võtan, ja Toivol endal oli üsna ükskõik, kus olla ja mida teha. Viisin ta hakatuseks oma kuuri ning relvastasin raudkangi ja tohutu mutrivõtmega. Kaela riputasin Toivole kuivatatud koerapea – et oleks koledam ja ajaks hirmu nahka. Vene tsaari Ivan Julma õiguskantsler Maljuta Skuratov kandis ka omal ajal koerapead, see oli tema ametitunnus. Vene keeles kutsuti õiguskantslerit opritsˇnikuks ja arvata võib, et säärasel ligadi-logadi maal, nagu seda on Venemaa, oli kuivatatud koerapea kandjal palju tööd. Olen veidi ajalugu uurinud ja mäletan, et ülekäte läinud bojaare ning kirikutegelasi pidi lausa keetma ja kahuriga taeva poole kõmmutama, enne kui korra majja sai. Kõlab veidi julmalt, aga midagi pole teha, säärane on õiguskantsleri amet.

Jõks muidugi jättis kõik need tarvilikud tööd tegemata, noh, ja võetigi maha. Ivan Julma ajal ei tulnud ühelegi bojaarile pähe Maljuta Skuratovit opritsˇniku kohalt maha võtta, sihuke bojaar oleks läinud kohe nülgimisele.

Kord majja

Kui Toivo oli relvastatud ja ehitud, võtsime takso ja sõitsime Toompeale. Pean ütlema, et Toivo mõjus. Taksojuht ei tahtnud meilt rahagi vastu võtta, aga mina surusin talle siiski sada krooni pihku. Ega meie Toivoga polnud siis röövlid, meie olime õiguskantslerid.

Siis läksime lossi sisse. Saadikud vedelesid lodevalt kus juhtus, ülbed näod ees.

“Mida teil vaja on?” ilkus Igor Gräzin. “Kas sa, Orav, tulid pensionäride piketile või? Mine siis ikka õue ja jaura seal, ära majja trügi.”

“Mina olen uus õiguskantsler,” teatasin mina.

“Sõida seenele, meie pole sind valinud.”

“Õiguskantslerit polegi tarvis valida, õiguskantsleri läkitab jumal!” vastasin mina ja andsin Toivole märku.

Mõne minuti pärast oli kord majas, ainult Kadri Must oli veel pisut mässulise näoga ja küsis trotslikult: “Ega te ju naisi ei löö?”

“Õiguskantsler on nagu surm, tema vahet ei tee, vaid tantsib kõigiga!” ütlesin mina ja rohkem enam kellelgi küsimusi polnud.

Määrasin kindlaks kellaajad, mil kõik saadikud peavad ülevaatuseks rivistusele ilmuma, ja lubasin nad tööle. Küll oli ilus vaadata, kuidas kõik sirgete selgadega oma lauakeste taga istusid ja usinasti uusi seadusi valmis kribisid. Keegi ei sosistanud ega nihelenud, ainult vahetevahel piiluti arglikult Toivo poole, kes seisis kõnepuldis ja pesi karahvinist võetud veega oma koerapea hambaid.

“Jätkake samamoodi,” ütlesin mina kiitvalt. “Meie läheme praegu Toivoga ära, aga me tuleme tagasi! Siis, kui te meid kõige vähem ootate! Me võime ilmuda välja pimedal tänaval, me võime seista öösel teie voodi ees. Kes iganes seadust rikub ja õigluse vastu patustab, see teadku, et varem või hiljem laskub tema õlale meie raske käsi. Ärge unustage iialgi õiguskantslereid!”

Ja nende kõmisevate sõnade saatel lahkusime Toompealt.