Tervitusi põrgust!

Jälgisime suure kaasaelamisega rootslaste jahti Vene allveelaevale. Tõesti, ega seda tiblade padajanni pole kerge leida, eriti kui see peidus püsib!

„Mul oli ükskord samasugune lugu Lenini ordeniga,” lausus mu hea sõber Gustav Ernesaks. „Kukkus mulle krae vahele ja kadunud kui tina tuhka! Samas on tunda, et kusagil riiete all ta siiski on, selline külm ja libe – aga kätte ei saa. Küll ma kobasin ja urgitsesin, aga kurjavaimu ordenile oleksid justkui koivad alla kasvanud: alles ta oli kaenla all, siis juba aluspükstes. Ei aidanud muu, hakkasin ühe jala peal keksima, siis kukkus säärest välja. Õudne!”

Jah, sedasi juhtub, kui ordenid tuppa lubatakse! Allveelaevadega on aga veel keerulisem: need tulevad ise. Mäletan, kui ma noor olin, seisis Pärnu rannas uhke puust elevant, mille otsast lapsed otse merre liugu lasid. See elevant oli Vene allveelaevade seas väga populaarne, nad kõik olid temasse armunud. Muudkui aga keerutasid ümber liumäe ja segasid suplevaid lapsi. Nühkisid end vastu elevandi jalgu, ajasid periskoobid pikalt välja, undasid… Tõeline kassikontsert! Elevant ise oli aus eestimeelne ehitis, tema käitus väga kombekalt, aga mis sa teed, kui oled ilusaks loodud! Ei aidanud muud, tuli vaene liumägi veest välja tõsta ja kiimaliste allveelaevade eest varju viia. Lapsed jäid vahvast lõbustusest ilma, aga õnneks lakkasid ka Vene allveelaevade külakäigud Eesti territoriaalvetesse. Kuid mõne aasta eest pandi elevant Pärnu randa tagasi! Ma hoiatasin kohe: pange tähele, see jant hakkab jälle peale! Kuuldus levib ja peagi on allveelaevad tagasi oma pruudi juures. Noh ja näed – nii juhtuski. Ainult et eks nad ole aastatega vanaks ja pimedaks jäänud, põrutasid Pärnust mööda ja jõudsid hoopis Rootsi vetesse. Aga võib ka olla, et neil on seal mõni teine „elevant”. Need Vene allveelaevad on ju nagu kõutsid, neil leidub silmarõõme igas sadamas. Olen kuulnud, et Taanis käisid nad Väikese Merineitsi kuju poole õhkamas. Tõusid suisa veepinnale, kõik torud taeva poole, nii et vaene veteneitsike ei teadnud, kuhu silmi peita.

Vene lennukitel, mis Eesti õhupiiri rikuvad, on seevastu teised mured. Omal ajal oli neid meil ju tervete kolooniate kaupa justkui Antarktikas pingviine. Juba ainuüksi Tartus Raadil pesitses ilmatu trobikond lennukeid, mis aina tõusid ja maandusid… Ja kui nad viimaks Eestimaa pinnalt minema aeti, jäi neist maha tohutu hulk pesasid ja mune. Mina isiklikult käisin neid oma kepiga katki koksimas, sest muidu ühel heal päeval hakkavad sul tagahoovis väikesed Vene pommitajad munakoortest välja pugema! Kellel seda õnnetust tarvis!

Noh, aga ega lennukid seda ju ei tea, et nende pesad on ammu ära hävitatud. Neil ikka süda valutab oma munade pärast ja siis muudkui kipuvad üle piiri Eestisse. Emasüda, mis sa teed.

Viimati kuulsin, et isegi vana Karl Vaino olla üheks minutiks Eesti õhuruumi tunginud. Ei tea, mis tema siia maha unustas? On ka temal kuskil munad? Ma ei imestaks, teatavasti kuulus ta ju krokodilliliste sugukonda. NATO hävitajad kihutasid ta küll kohe tagasi.