Ivan Orav: plastiliinist Pätsikesed
Õnnitlused meile kõigile Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul! Ilusamat päeva maailmas polegi!
Toimus meilgi põrgus sel puhul väike istumine, löödi klaase kokku, lauldi hümni ja hüüti Eesti riigile elagu. Päts meenutas, kuidas ta 1918. aastal koos Vilmsi ja Konikuga iseseisvusmanifesti kirjutas. Kui töö valmis sai, tekkis küsimus, kes märkida autoriks.
„Õigetel kirjanikel on ilus kirjanikunimi,” lausus Konik. „Näiteks preili Jannsen oli Koidula. Mina võtan oma luuletajanimeks Lill.”
„Aga kirjutamegi siis alla näiteks Vill, Till ja Lill?” pakkus Vilms ja haaras sulepea pihku. „Kõlab nii kenasti. Pealegi on meil selles manifestis mõnes kohas päris krõbedasti öeldud, pole mõtet oma õiget nime letti lüüa. Paneme Vill, Till ja Lill. Las siis sandarmid otsivad!”
„Ei!” ütles Päts. „Nii ei kõlba. Me ajame ju Eesti asja, seega pole meil midagi karta ega häbeneda. Oleme ikka mehed ja kirjutame manifesti alla oma õiged nimed!”
„Mina tahaksin siiski Lill olla,” virises Konik. „Minu pärisnimi on üsna kole!”
Aga Päts jäi enesele kindlaks ja nii tõmmati „Vill, Till ja Lill” maha ning kirjutati asemele „Päts, Vilms ja Konik”. Mis edasi sai, seda teab iga koolijütski.
Päts igale tänavanurgale
Sellepärast on mul raske mõista praegu Pätsi kuju üle puhkenud vaidlusi. Pätsil peaks olema mitte üks või kaks, vaid vähemalt tuhat kuju! Igal tänavanurgal võiks seista üks Päts, see oleks nii ilus. Juba oma eluajal pöördusin ma liiklusametisse ettepanekuga, et valgusfooril ei kujutataks mitte rohelist ja punast mehikest, vaid rohelist ja punast Pätsi. Roheline Päts kõnniks, punane Päts seisaks mõtlikult. Päts oli eluajal inimestele eeskujuks ning valgusfooris saaks ta meid edasi õpetada. Nüüd seisa ja pea aru – nii nagu mina! Aga nüüd kõnni koos minuga parema tuleviku poole! Lausa rõõm oleks sedasi liigelda.
Vene ajal olid Pätsi kujud ametlikult muidugi keelatud, aga mina valmistasin neid ikka. Ostsin iga päev poest kolm kilo plastiliini ja hakkasin väikseid Pätse voolima. Öö läbi töötasin, aga hommikul ladusin kujukesed aiakärusse ja vedasin linna peale laiali. Püstitasin tillukesi Pätse igale poole – pargipinkidele ja telefoniputkadesse, trepikodadesse ja puuokstele. Tiblad olid maruvihased, muudkui käisid ja korjasid Pätse kokku, aga mina tegin öösel uued.
Ükskord olin just värske Pätsi pargipingile asetanud, kui nägin lähenemas Karl Vainot oma kaaskonnaga. Vaino oli silmanähtavalt väsinud – ega siis eesti rahva piinamine ja vägistamine jõudu juurde ei anna –, nägi pinki ja vajus istuma. Puhkas veidike, tõusis ja kõndis edasi – Pätsi kuju tagumiku küljes!
Küll teised tiblad ehmusid!
„Seltsimees Vaino! Seltsimees Vaino! Teil on püksid pätsised!” kiljusid nad. Vaino ise ehmatas ka, möiratas, nagu oleks ussilt nõelata saanud, ja kiskus püksid jalast. Pärast kuulsin, et tal olid kannikad veel hulka aega kipitanud. Tibladele mõjus Pätsi kuju puudutamine nagu nõges.
