Ivan Orav: Poliitiku hea süda
Oh, kuidas tahaks olla praegu jälle maa peal, elavate inimeste hulgas! Sest isegi siia, põrgusse voogab hõrgutav kuklilõhn, mis pärineb Edgar Savisaare kohviku ahjust ja paneb suu vett jooksma.
Tõesti, kõik on jälle täpselt nii nagu vanasti, esimese vabariigi päevil! Mäletan tollaseid valimiskampaaniaid, mil iga inimene võis end Pätsi küpsetatud saiadest sõna otseses mõttes lõhki süüa. Hiiglaslikud ahjud huugasid päevad läbi, näost punetav Päts aga aina sõtkus tainast, segas sinna sisse mett, pähkleid, õunaviile, puistas heldelt kardemoni ja kaneeli. Ning ega siis Päts üksi, juba saabus rahva sekka Laidoner, mõõga otsas tuhanded suhkrukringlid: sööge, kallid valijad! Tuli Jaan Tõnisson, veeretades enda ees hiiglaslikku õllevaati: jooge, ärge häbenege! Tõmmake tatid viltu!
Nii liigutav, et tänased poliitikud oma esiisadest eeskuju võtavad. Milleks tüüdata valijat kõiksugu programmidega ja arutada asju, mis panevad pea valutama? Sööda inimesel kõht täis, anna kärakas kangemat kah ja kui valija magu on kummis nagu pada, vaat siis on kõik hästi. Valimised olgu pidu!
Praegu on poliitikutel kõige sobivam aeg näidata oma headust ja ohvrimeelsust. Nagu Kristen Michal, kes on võtnud endale nimeks Uus Russalka Ristmik. Säärast õilsust ei mäleta sellest ajast, kui rahvasaadik Õle Kõrs palus end nimetada Õle Uus Sild Üle Emajõe Kõrs. Ja mitte ainult nimetada, Õle Kõrs heitiski pikali ning sillakene oli valmis nii! Sild, mida Tartust Viljandisse rändav rahvas oli kaua igatsenud!
Kahjuks ei kujunenud ülla Õle Kõrre karjäär sillana kuigi pikaks. Valija Viisk asus sillana töötavat rahvasaadikut ületama, astus sammu, astus kaks – ning sillakene oli katki praks! Õle Kõrs ja Viisk uppusivad mõlemad.
Kiuslik Põis
Kaldal vahtinud uuriv ajakirjanik Põis naeris seda nähes, mis ta naerda võis, ja koguni hüppas kahjurõõmust: põnnadi, põnnadi! Kuid see naer jäi küünilisele tindisolkijale viimaseks: ta tõmbas ennast õhku täis ja karpauhti lõhki käis! Loodame, et Kristen Michali karjäär Russalka ristmikuna kujuneb pikemaks ja edukamaks!
Kusjuures taas on ilmunud välja kiuslikud Põied, kes muudkui susivad ega lase helde südamega poliitikutel täiel rinnal ohvreid tuua. Taevake, mis sellest siis ometi on, et üks ja seesama inimene soovib töötada valitsuses, parlamendis ja kohalikus volikogus! Kes teeb, see jõuab!
Mina olen täiesti kindel, et Urmas Paet suudab ühtviisi hästi sõnakuulmatut Süüriat maatasa pommitada kui ka hoolitseda selle eest, et igas Nõmme liivakastis oleks puhas liiv. Mida kõike suutis omal ajal president Päts! Eestis polnudki sellist inimest, keda ta poleks aidanud!
Mäletan sellist juhtumit. Päts peatas tänaval vastu tuleva noore naise. „Te näete kuidagi väsinud välja,” ütles president hoolitsevalt. „Istuge pingile, puhake! Ma toon teile jäätist.”
„Pole võimalik,” vastas neiu. „Kiirustan, pean minema günekoloogi juurde. Asi on selles, et ma olen vist rase.”
„Ei, ei! Teie peate puhkama!” raius Päts vastu. „Ärge muretsege, küll mina käin teie eest.”
„Kuidas siis teie?”
„Aga miks mitte? Mul on praegu aega, hea meelega aitan.”
Ning läkski! Oli poole tunni pärast tagasi ja ütles: „Kõik on korras, lasksin end teie asemel läbi vaadata, rasedusest polnud mingit märki!”
Vaat selline on tõeline poliitik! Alati abivalmis, alati oma valijate eest hoolitsev.
