IVAN ORAV: Rahutud vanainimesed
Olen alati pidanud hirmus tähtsaks seda, et inimene oskaks väärikalt vananeda. Kole on vaadata, kuidas mõni ei taha kuidagi aru saada, et aastad veerevad omasoodu ning see, mis on kohane põlvpükstes poisikesele, ei passi põrmugi halli habemega taadile.
Neil päevil tuli minu juurde Savisaar. Oli enese üles löönud, roosiõie nööpauku torganud ja haises magusast lõhnaveest.
“Edgar, Edgar!” ohkasin ma laitvalt. “Kas sa siis ei mõista, et meie vanuses pole enam sünnis lehata nagu lillepood! Meie aastates määrib mees ennast sipelgapiirituse ja kampriõliga!”
“Jah, sul haiseb siin tõesti justkui apteegis!” kirtsutas Savisaar nina. “Aga mina, Ivan, pole veel sugugi vana. Näed, mõtlesin just endale raudtee osta.”
“Herra Jumala, nagu ütlevad meie suguvennad soomlased!” karjatasin mina. “Mis narritembud need on? Vana inimene, mida sa möllad? Milleks sulle raudtee? Kas sina osaled ka selles mängus, et võidab see, kellel on surres rohkem asju?”
“Mis jutt see on!” vihastas Savisaar. “Ma olen alles täisjõus meesterahvas! Mulle on raudteed tarvis! Nii mõnus on sellega neiukesi sõidutada. Rong on parim litsilõks. Tead, kui sa öö-klubis hõikad: “Kallid daamed, mina olen rongiga, kes tahab linna peal paar tiiru teha?”, siis naised oigavad vaimustusest ning sulavad su käes nagu või.”
“Kallis sõber, häbi on sind kuulata,” laususin mina. “Kas poleks meie eas kohane pigem kõiges karskust pidada, pühenduda paastumisele ja vagadele mõtisklustele? Vaata mind – mina olen kõigest loobunud. Kogu oma maise vara olen ma pürgimäele viinud, sest siin toas oleks see mul ainult ees, koperdaksin pimedas peldikusse minnes kila-kola otsa ning lööksin end siniseks. Mida mul, raugal, tarvis on? Üks pann, millel kartuleid ja sibulat praadida, ning üks kahvel, millega seda lihtsat rooga süüa. Isegi taldrikuid ei vaja ma, söön sealtsamast panni pealt.”
“Sina võid teha, mida tahad, aga mina ostan endale ikkagi raudtee,” teatas Savisaar. “Panen Hundisilma tallu ka rööpad maha, köögist voodisse, siis sõidavad supp ja kukepraad mulle ise suhu, pole vaja lillegi liigutadagi.”
Kas saab olla ilmas veel suuremat alpust? Aga kahjuks pole Savisaar ainus, kes veel vanas eas ringi mässab justkui noor kutsikas.
Kole müra Pärnu rannas
Alles üleeile astusid minu juurest läbi Vardo Rumessen ja Neeme Järvi. Ärritunud, tigedad... Mina lebasin parajasti söögilaual, käed rinnal risti, nagu ühele rahu leidnud raugale kohane. Rumessen ja Järvi hakkasid kohe kisendama.
“Tule kaasa, Orav! Lähme, paneme kultuuriministeeriumi põlema! Palmaru, neetud koer, ei anna meile Tubina festivali jaoks raha.”
“Ja õigesti teeb,” vastasin mina. “Viimasel ajal on Pärnus puhkamine lausa piin – iga nurga tagant kostab plõnnimist ja viiulite käginat. Kuulake tuult! Kuulake laineid! Kuulake metsikute lindude kriiskeid! Kuulake kas või praegu, kuidas tilgub minu külmaveekraan! See aitab suurepäraselt mediteerida. Tõesti, te olete nagu mingid teismelised! Ei saa isegi supelranda minna, ilma et lõugavat orkestrit kaasa ei veaks. Aitab! Küllalt on tantsitud! Puhake nüüd natuke jalga ja mõelge igavikule! Mina mõistan eakat Palmaru. Ta armastab vaikust ega soovi, et igas põõsas uluks trompet või taoks trumm. Uskuge, selline müra käib lausa luust ja lihast läbi!”
“Mis jutt see on?” karjusid Rumessen ja Järvi, ise viha pärast näost punased. “Mis suvi see on, kui pill ei hüüa! Meie tahame tantsu lüüa!”
“Mina soovitaksin teil küll pigem istuda ahju ees, seal on korraliku vanainimese koht,” ütlesin mina. “Võtke nuga, voolige pilpaid, vahel visake üks süsi piibu sisse ja jälgige, kuidas varbaküüned kasvavad. Haruldaselt mõnus.”
Peidetud rahapada
Aga mis aitab minu manitsus, kui inimestel endiselt hormoonid mässavad? Võtame või minu klassivenna Mati Songisepa. Aastaid juba omajagu turjal, aga näe, igal suvel laseb Tallinna linna üles kaevata.
“Mulle ilmutas end unes hall vanamees,” räägib ta mulle. “Ütles, et Tallinna on ühe tänava alla rahapada maetud. Ainult et seda ei öelnud, millise tänava alla täpselt. Aga pole viga, küll ma üles leian!”
“Kallis Mati, mu vana sõber,” ütlesin mina. “Saad aru, need on lihtsalt ealised iseärasused. Kuni oled noor, näed unes paljaid tüdrukuid, aga aastatega muutuvad need kaunid neidised hallideks vanameesteks, kes ajavad lolli juttu. Karasta end külma veega ning ära söö pekist liha, siis magad rahulikult ega näe viirastusi.”
“Ei, ei!” vaidles Songisepp. “See pole viirastus. Rahapada on päriselt olemas.”
Seal ta nüüd on. No isegi kui see rahapada kuskil lebab – mida on meiesugustel vanadel inimestel enam nende kõlisevate müntidega peale hakata? Mida on meil poest osta? Ma ükspäev läksin kaubamajast mööda, vaateaknale oli välja pandud mummuline seelik. No mida ma peaksin sellega peale hakkama?
