IVAN ORAV: Ranged saksa emandad
Sel ajal kui mina väike laps olin, valitsesid Eestimaal veel saksa parunid. Ka minu kodukohas seisis suur mõis ja seal elas vana saksa paruness. Oli hästi range inimene, kasvatas kasse ja õpetas neile oma aias preisi rivikorda. Kui ta oma kõutsidega jalutama läks, siis pidid need ühtlases reas tema selja taga marssima, aga noh, rivi läks muidugi kohe sassi, kui külakrantsid sellele rongkäigule peale sattusid. Siis kihutati kräunuvad kassid jalamaid puu otsa, ehkki vana paruness muudkui karjus oma loomadele: “Maul halten und weiter dienen!”, mis tähendab “Lõuad pidada ja edasi teenida!”. Aga sellest käsklusest polnud kasu, lahing oli juba kaotatud ning saksa kassid olid kaputt.
Kõik pidi tal olema hästi puhas ja klanitud. Isa rääkis, et vanasti pidid talupojad käima mõisa põllul tööl. Siis see paruness, kes tol ajal oli veel üsna noor neiu, seisis põlluservas nagu tikk, prillid ninal, ja kontrollis, kas meeste jalad on puhtad. Ta ei tahtnud, et talumehed mõisa põllule musti jälgi teeksid. Kelle sõrad olid räpased, seda paruness põllu peale ei lubanud. Nii jäi põld kiiresti sööti ja kattus lepavõsaga.
Uus laudlina
Ükskord sattus paruness mulle peale, kui ma olin nelja-aastane, istusin sopaaugus ja ehitasin mudast Kalevipoega. Paruniproua kirtsutas nina ja küsis:
“Feike matsike, miks sina olep nii must?”
“Armuline paruniproua,” vastasin mina, kes ma juba tillukese poisina tundsin häid kombeid. “Ma julgen teile meelde tuletada, et must on üks eesti rahvusvärvidest, mis juba aastate eest õnnistati sisse Otepää kirikus!”
Aga parunessi ei huvitanud tärkav Eesti rahvusriik, ta laskis oma kammerteenril mu kinni võtta ja puhtaks pesta. Kahetsusega nägin, kuidas püha must koorik minu naha pealt lahkus, kuid minu rõõmuks paljastus selle alt külmast sinine nahk, kui paruness käskis mind jäise veega üle valada. Nii jäin ma endiselt lipuvärvidesse. Siis viis paruniproua mu oma häärberisse ja ütles, et kingib mulle mõned puhtad rõivad, sest tal olevat valus vaadata, millises vaesuses elab talurahvas.
“Mina annap sulle oma kadunud mehe palitu,” teatas ta ning ulatas mulle mõõgavendade ordu rüütli valge mantli. Võtsin kingituse vastu ja viisin koju. See mõõgavendade ordu mantel teenis meie perekonda veel kaua laudlinana.
Tõnissoni kuri pruut
Hiljem puutusin ma saksa naistega kokku juba linnas elades. Minu sõber Jaan Tõnisson armastas ühte sakslast. Me elasime sel ajal Tõnissoniga ühes toas, sedasi oli odavam. Tuli siis see saksa plika koos Jaaniga õhtul meile, Jaan hakkas tüdrukut musutama, aga see vahtis muudkui mind ja kärkis:
“Miks su nina olep nii must? Miks sul olep voodis saapad jalas?”
“Armuline preilna,” vastasin. “Mina ei puutu praegu asjasse. Teie tulite siia Jaaniga musutama, mitte minuga. Las minu nina olla must. Ja mis need minu saapad teile ette jäävad? Teie lähete ju Jaani kaissu ning Jaan on saapad ammu jalast ära võtnud, koguni pükse pole tal enam – näete, ta on paljas nagu porgand. Rõõmustage selle üle, ärge mind passige!”
“Jah, jah, aga mind heirip, kui ei olep kord!”
“Väike saksa preili!” ütlesin mina nüüd juba pahaselt. “Eesti Vabariigis on kord täiesti olemas ning selle korra nimi on Eesti Vabariigi põhiseadus. Ja see põhiseadus annab mulle õiguse elada musta ninaga ning võtta sängi kaasa saapad, mis on ostetud ausa tööga teenitud Eesti markade eest! Meie oleme nüüd vaba riik ja parunivõsukestel pole siin enam midagi tänitada.”
Saksa preilnake puhises vihaselt ja sõitis Hitleri esimese kutse peale Saksamaale. Küll oli siis rahulik olla!
Sõja ajal tulid sakslased muidugi Eestisse tagasi, aga nende hulgas polnud naisi, ainult mehed. Saksa mehega on palju lihtsam asju ajada. Tema ei taha muud kui õlut – joob end täis ja siis joodeldab. Ja ega nemad ka siia kauaks jäänud. Sõjaõnn pöördus ning õnnetud saksa soldatid kihutati tagasi Saksamaale oma kurjade naiste juurde. Vene sõjavägi läks nende järel ja sai sõjasaagiks tohutu hulga viini vorstikesi, mida jätkus müümiseks veel Breevi aja lõpuni.
Iga kord kui ma sellist viinerit sõin, tulid mulle meelde vana paruness ja see saksa plika, keda armastas Tõnisson. Tükk aega oli viiner minu ainus kokkupuude saksa naistega.
Aga nüüd on siis jälle üks prouake välja ilmunud. Andrus Ansip rääkis mulle, et ta oli Merkeliga juba kohtunud ja otsekohe hätta sattunud. Nii kui saksa mampsel teda nägi, nii käratas kohe:
“Herr Ansip, kas teil on munad mütsi sees, et müts ei votap maha?”
Aga Ansip polnud lasknud ennast kohutada, vaid vastanud:
“Ma võtan mütsi maha küll ja siis seisab see mul põues. Ainult et, proua Merkel, see sünnib toas või kirikus, aga mitte teie õues.”
Väga õigesti ütles, nii peabki nende saksa emandatega asju ajama.
