IVAN ORAV: Seiklused valimisjaoskonnas
Nii et jah, läksin mina valimisjaoskonda, võtsin oma valimissedeli ja astusin kabiini. Siis hakkasin prille otsima. Mul on kahed prillid. Ühed on lugemise ja kirjutamise prillid, aga teised prillid on selleks, et need lugemisprillid üles leida. Hakkasin taskutes ja kotis sobrama, tükk aega tuulasin, lõpuks leidsin hoopis need lugemise ja kirjutamise prillid üles, aga prillide otsimise prille ei paistnud kusagilt. Noh, panin siis lugemise ja kirjutamise prillid ninale, abiks ikka, ja otsisin edasi. Lõpuks siis leidsin need prillide otsimise prillid üles, olid päris koti põhja vajunud. Panin prillide otsimine prillid nina peale ning asusin lugemise ja kirjutamise prille otsima. Mida pole, seda pole! Hakkasin juba arvama, et need prillide otsimise prillid on liiga nõrgaks jäänud. Mõtlesin, et pean vist silmaarsti juurde minema ja laskma endale uued kirjutada, muidu ei leia ma kunagi oma lugemise ja kirjutamise prille üles. Või on need prillide otsimise prillid lihtsalt katki? Võtsin need eest ära ja sain korraga aru: oh sa taevas, lugemise ja kirjutamise prillid on mul ju kah ninal, prillide otsimise prillide all! No vaata seda vanainimese pead! Panin prillide otsimise prillid taskusse ja asusin valimissedelit täitma.
Kus on uks?
See töö polnud raske, numbreid kirjutada ma oskan. Aga siis jälle uus mõistatus: kuidas valimiskabiinist välja pääseda? Kus on uks? Uurisin hoolega kambrikese seinu, aga ust ei paistnud kusagilt! Ühes seinas oli kardin, aga teised seinad olid täiesti siledad. Kompasin ja kraapisin – no mitte ainsatki jälge uksest, lingist rääkimata.
Ega ma ei ehmunud, ma olen Vene ajal vangis istunud ja see ei kohuta mind. Nädal aega saan ka söömata hakkama, aga väike veepudel on mul alati kotis kaasas, nii et janusse suremist ma ei kartnud. Paha meel oli ainult sellepärast, et ei saa tähtsat valimistoimingut lõpule viia. Kes teab, kui kaua ma selles kongis sitsima pean, vahepeal astub järsku juba uus riigikogu ametisse! Seepärast otsustasin abi kutsuda. Sääraseks puhuks on mul kotis kaasas signaalrakett. Vana-inimesel peab signaalrakett alati ühes olema! Iial ei või ju teada, millal sa hätta jääd. Alles nädal aega tagasi käisin poes ja kepiots jäi kanalisatsiooniluugi prakku kinni. Mis muud, kui põrutasin raketi taeva poole ja kohe tuldi appi. Karjumist inimesed ei tarvitse kuulda, aga signaalrakett on mitme kilomeetri peale näha.
Nii et kraamisin nüüdki raketi kotist välja ja tulistasin lakke. Oh sa taevas, kus siis algas mürgel! Hulk naisterahvaid tormas minu juurde kabiini, lagi suitses, kõik kiljusid. Üks punase peaga mammi oli minu peale õige kuri ja kisendas:
“Mis teil arus on, te panete valimisjaoskonna põlema!”
“Teinekord ärge ehitage ilma usteta tube!” nähvasin mina. “Valimiskabiin pole mingi vangitorn, inimene peab saama sealt vabalt väljuda.”
“Miks te siis ei väljunud, õnnetu vanamees?” karjus tige emand. “Kas te kardinat ei näinud?”
“Kardinat nägin ma suurepäraselt,” vastasin mina. “Ja ma tean väga hästi, et kardina taga on aken. Ma ei räägi akendest, vaid ustest! Igal toal peab uks olema!”
“Te oleksite pidanud kardina kõrvale lükkama ja oleksitegi välja saanud!”
“Proua, mida te ometi räägite! Minu vanuses enam akendest sisse ja välja ei käida!” kostsin mina põlglikult. “Ei, ei! Ärge õigustage ennast! Tuba ilma ukseta pole tuba, vaid kirst. Aga mind on veel vara maha matta! Mina murran alati välja!”
Kergitasin väärikalt kaabut ja lahkusin sellest külalislahkuseta kojast. Õues lasksin oma valimissedeli postkasti ning kõndisin koju.
Armas issand!
On lausa hämmastav, kuidas korralagedus tänapäeval levib. Korralagedus ja rumalus. Näiteks kas või see jutt, mida räägitakse pronkssõduri kohta. Et sinna alla polegi kedagi maetud. Armas issand! Mina ise olen sinna matnud üle viiesaja kommunisti ja tibla! Viiekümnendatel aastatel sagis neid ju iseäranis palju ringi, mul oli nende jaoks laes isegi selline liimipaber, igal hommikul kõlkus nii umbes tosinajagu “kagebiiti” seal küljes. Mis muud, kui loopisin nad kärusse, transportisin Tõnismäele ja ajasin auku. Enamasti olid nad väikesed ja lahjad, aga ma mäletan, kui ma Karl Säre kätte sain – vaat see oli poiss! Igavesti vägev purakas, vähemalt kahekümnekilone! Rabeles küll ja tahtis hammustada, aga mina talle mõlaga – mats ja mats! Noh ja oligi valmis. Säre on ka sinna pronkssõduri juurde maetud, tõeliselt vägev skelett oli tal.
Hiljem, kui juba igavene tuli põlema pandi, siis ma hakkasin neid punaseid paharette põletama. See oli lihtsam. Eriti suvel oli neid palju ja ikka aias kurkide kallal! Mõni päev noppisin neid sovette kohe terve korvitäie. Ja ega sa neid küünega katki ei pigista, neil oli sinel seljas. Siis oli hirmus hea neid seal igaveses tules põletada. Mul oli isegi natuke kahju, kui see tuli ära kustutati, nüüd sussuta kodus pliidi juures ja pärast tuuluta tuba.
Nojah, see selleks, ootame nüüd siis need valimistulemused ära.
