Kaua üks inimene ikka siin maakamaral komberdama peab, sada aastat on kõrge iga. Seda enam, et teises ilmas mind juba oodatakse.

Näen tihti unes Pätsi ja Laidoneri. Nad on alati põrgus, ülakehad paljad, higised ja punetavad, justkui oleksid äsja saunalavalt tulnud.

„Kas te käisite vihtlemas?” küsin mina, aga kaks vana sõpra naeravad lõbusalt ja vastavad: „Ei käinud, me hoiame katelde all tuld ja keedame patuseid.”

„Milliseid patuseid?” tahan mina teada.

„Eks ikka neid, kes on elu ajal Eesti Vabariigi vastu kurja sepitsenud,” kõnelevad Päts ja Laidoner. „Kommuniste ja küüditajaid. Ja ega me ainult keeda, muul moel piiname ka. Näiteks on meil siin Molotov – teda nülime nüri juustunoaga. Muudkui kraabime lurjusel nahka seljast, koorime kiht kihi haaval justkui sibulat. Küll juudas kisendab ja karjub, aga meie ainult naerame ja pärime: „Kas sa pakti sõlmimist mäletad, kurjategija? Ei olnud sul siis väetist eesti rahvast kahju, ei haletse nüüd meie sind.” Ja nülime muudkui edasi.”

„Miks siis just teid selle töö peale pandi?” küsin mina.

„Eestlastel on põrgus hea maine,” seletavad Päts ja Laidoner. „Esiteks iseloomustab meid saksa täpsus ja teiseks mõistame hästi vene keelt. Oleme nagu sild ida ja lääne vahel. Millal sina, Ivan, meile appi tuled? Sepal oleks oma tangide ja vasaratega siin palju tööd!”

„Küll ma varsti tulen,” luban mina. „Kallid sõbrad, kannatage veel natuke! Tahan ära vaadata, millega lõpeb uhiuus kodumaine teleseriaal „Tuulepealne maa”. Ja vabadussamba tahaks samuti ära näha. Küll ma siis teie seltsi tõttan!”

Tervitage Molotovi!

„Tore kuulda,” lausuvad Päts ja Laidoner. „Aga ära siis tange ja haamreid unusta. Ja paar tulist ora võta ka kirstu kaasa.”

„Ikka, ikka!” noogutan mina pead. „Kus ma siis ilma orata! Tervitage Molotovi ja teisi kommuniste ja öelge, et varsti on Orav kohal! Las tunnevad juba ette hirmu sepa kämmalde ees!”

Päts ja Laidoner naeravad ning hajuvad kuldseid sädemeid pildudes pimedusse. Ärkan reipas meeleolus. Kui palju toredat tõotab tulevik!

Käin iga päev Vabaduse väljakul monumenti kaemas. Kena tornike! Imestama paneb ainult mõne inimese väiklus. Nagu minu puujalaga naaber! Tuli kiibaki-kööbaki minu juurde ja kukkus tänitama, et miks ei ole Vabadussamba juurde kavandatud invaliididele mõeldud kaldteed.

„Aga milleks on sul üldse vaja sinna samba juurde ronida?” küsisin mina. „Imetle klaasist kaunitari eemalt!”

„Kuidas eemalt?” õiendas naaber. „Tahan ikka armsale sambale pai ka teha.”

„Mistarvis sambale sinu pai?” sain mina pahaseks. „Ei ole tarvis kõiki asju käppida. Klaasile jäävad ju inetud sõrmejäljed! Või teed kalli asja koguni katki, kus selle kahju ots! Klaas on ju habras. Tõesti, kui mööda tänavat kõnnib kena näitsik, siis sa nõuad vist kah kaldteed, et saaks viuhti talle seeliku alla liuelda ja seal pai teha! Vaatamiseks on silmad, mitte käed!”

„See on eesti rahva sammas ja eesti rahvas peab saama seda katsuda,” ei jätnud naaber oma jonni.

„Äkki soovid siis koguni redelit, et saaksid risti otsa ka ronida ja seal jalgu kõlgutada, justkui vares,” naersin mina, aga naaber ei saanud minu pilkest aru, vaid hakkas karjuma, et see on õige mõte ja loomulikult peaks samba otsa viima lift. Seepeale juhatasin ma kapriisse külalise otsustavalt uksest välja. Selline inimene... Niisugune tahab võib-olla vikerkaart ka sõrmega katsuda ja päikest keelega lakkuda!

Tuulepealne maa

Õnneks tuli samal õhtul televiisorist „Tuulepealse maa” järjekordne osa, see leevendas ärritust nagu soe kummelitee. Juba pealkiri on nii õige ja ilus. Just nimelt – tuule pealne maa! Alla tuult lastakse peeru, aga tuule pealne – seal on õhk karge ja puhas. Just selline oligi Eesti Vabariik.

Üldse on seda seriaali vaadates tunne, nagu lehitseksin oma perekonnaalbumit. Kõik need inimesed on mulle ju tuttavad! Näiteks see Toomas Roo, keda mängib noor näitleja Rasmus Kaljujärv, laenas 1939. aastal minu käest viis krooni ja tagasi ei maksnudki. Ma kogu Vene aja käisin küsimas, aga see Toomas Roo oli nii häbematu, et pakkus mulle rublasid – et temal pole kroone kusagilt võtta! Nüüd ma siis vaatan teda televiisorist ja iga kord, kui Roo suu lahti teeb ja kõnelema hakkab, ütlen mina: „Ja jah, see on kena küll, aga kuhu sa mu kroonid panid, Roo?” Ja viibutan tema suunas näppu. Siis ta jääb vait ja hiilib kaadrist välja.

Ehk siis see Adeele Kallaste, keda nii kenasti kehastab proua Evelin Pang. Vene ajal müüs ta keskturul sealiha. Siis ta oli muidugi juba vana mutt, aga ikka tugev – raius seakere pooleks kahe hoobiga! Käisin ainuüksi sellepärast keskturul, et näha, kuidas Adeele kirvega lammutab. Ostma ma tema käest ei hakanud, sest Adeele sealiha polnud kõige värskem. Aga raiumist oli tõesti ilus vaadata.

Tore, et kõik need lihtsad eesti inimesed on filmi sisse pandud. Ja tore, et mind välja jäeti. Nojah, eks ma ähvardasin kohtuga ka. Pole mul vaja selliseid paljastavaid „tõehetki”!