IVAN ORAV: Sõjakirves on välja kaevatud
##Ka meil on pastlate sees küüned! Eestlase rinnus on ju alati tuksunud sangari süda, mis igatseb kangelastegusid, ainult et kartulipaneku ja heinateo kõrvalt pole kuigi sageli piisavalt aega üle jäänud, et maailma vapustada. Nüüd oleks paras hetk.
Ka rääkis turul üks usaldusväärne mees, kellelt ma alati hapukurke ostan, et lõppeval aastal sündis Eestis 300 last rohkem kui mullu. Järelikult on valitsusel viimane aeg oma vilkalt paljunevale rahvale uut eluruumi muretseda. Väike võidukas sõda – seda me vajame.
Neli musketäri
Kahjuks olen mina ise juba raugaeas ning minu ainsaks lahingutandriks on kemmerg, kus ma pean sõda oma mässava eesnäärmega, pommitades seda kurinahka Prostamol Uno kapslitega. Kuid õnneks on noored mehed härjal sarvist haaranud. Te võite ette kujutada minu rõõmu ja vaimustust, kui ühel päeval ilmusid minu ukse taha neli vaprat tragunit ja teatasid, et nad on otsustanud nihutada Eesti merepiiri mitme versta võrra!
“Armsad poisid!” ütlesin ma, ega häbene tunnistada, et mul purskusid silmist pisarad. “Midagi nii ilusat pole ma kuulnud sellest ajast saadik, kui leitnant Kuperjanov mulle ütles, et sadagu taevast kas või pussnuge, aga Keila leivapood peab kuuluma Eesti Vabariigile! Pojakesed, ma ei hakka teile valetama – teie ülesanne pole kergete killast ja karta on, et mitte kõik teist ei pöördu elavana tagasi. Aga julgete päralt on maailm! Jänesed šampanjat ei joo! Tulge sisse, poisid, peame sõjanõu!”
Noored kangelased tulid tuppa. Seal olid Aasmäe-poiss ja Partsi Juss, Lindpere noorhärra ning isegi väike Isaac Gräzin, ploomipuust lõigatud vibu õlal nagu täitsamehel. Aasmäe-poisil oli kaasas pruuni jõupaberisse keeratud komps, ta harutas selle lahti ning tõmbas välja valge froteerätiku, millele olid tikitud merelained.
“See on meie lipp!” ütles ta uhkelt.
“Kallis poja,” ütlesin mina. “Veealuses võitluses on selline lipp ainult tüliks, sest see imeb vett sisse nagu käsn. Ei, teie lipp olgu tehtud vanast kilekotist, see on kõige õigem! Aga mitte lipp pole peamine. Te peate kõigepealt õppima vee all hinge kinni hoidma, muidu te seda sõda ei võida. Ärge unustage, et teie vastas seisab terve heeringate armee, rääkimata räimedest! Aidake mul vaadid kuuri alt tuppa veeretada.”
Mõne aja pärast seisid neli suurt aami keset tuba, kõik triiki vett täis ja igas vaadis kükitas üks vahva sõdalane ning hoidis hinge kinni.
“Raske õppustel, kerge lahingus,” rääkisin mina, tünnide vahel jalutades ning pinnale tõusvaid, koledasti puristavaid päid tagasi vee alla vajutades. “Tehke natuke aega niisama vastupidavustrenni, mina aga lähen ja ostan mõned elusad forellid, siis võite ka lähivõitlust harjutada.”
Olin äärmiselt erutunud ja tundsin ennast vähemalt kuuskümmend aastat nooremana. Jälle kostab sõjasarve huik! Oh, oleks ainult mu vana sõber Laidoner seda päeva näinud, mil Eestimaa mehemeel tõestab, et ta pole üldse mitte surnud veel! Millise rõõmuga oleks ta juhatanud merre meie armee, suurendama Eesti territooriumi ning võitma meie väikesele rahvale kustumatut kuulsust!
Hiljem kuivatasid poisid end minu kamina ees ja mina pakkusin neile kiluvõileibu.
“Vaenlast tuleb tunda,” seletasin ma. “Just selliste kiludega hakkategi te merepõhjas sõdima. Pöörake enne võileiva söömist tähelepanu sellele, kus asub kilu süda – lahingus pole aega kaks korda lüüa!”
“Millal sa, Ivan, jõudsid need siin juba vagaseks teha?” küsis Partsi Juss ja hammustas oma võileiba, nii et kilu selgroog raksus.
Ma naeratasin salapäraselt.
“Mul on mõned sõbrad, ustavad kalurid,” seletasin ma. “Poisid, te pole üksi! Paljud targad mehed on juba ammu mõelnud selle peale, et Eesti peaks oma merepiiri vastu Helsingi rannakaljusid nihutama. Pealegi langeks meie sõjasaagiks see kohutav gaasitoru, mille abil tiblad tervet Saksamaad gaasiga üle ujutada tahavad. Tauno Kangro on lubanud treida oma Kalevipojale just paraja suurusega tagumiku, mille saab tiblade gaasijuhtmele prundiks ette torgata. Me päästaks mitukümmend miljonit sakslast piinarikkast surmast.”
“Hurraa!” hüüdsid mu õilsad musketärid.
“Kui teil nüüd kõhud täis on,” ütlesin mina, “siis ronige vaati tagasi ja ma lasen forellid lahti. Tähelepanu, valmis olla, läks!”
Poisid olid tõesti tublid, kahe tunni pärast olid kõik forellid tapetud, meie leer kaotas aga ainult ühe mehe.
Tasuta koolisöök
Õhtul helistasin ma veel ka haridusminister Repsile.
“Kuidas läheb, kullake?” küsisin ma õrnusega, mis on alati iseloomustanud minu suhet daamidesse.
“Halvasti,” ohkas väike Reps. “Ma lubasin ju kõik koolilapsed uuest aastast tasuta nuumale saata, aga raha netu.”
“Ära muretse,” ütlesin mina. “Sõda Eesti merepiiri pärast on algamas ja varsti hakkab laine kaldale uhtuma tuhandeid hukkunud heeringaid. Sea valmis plekist kirstud, et nende kehad koolisööklatesse kanda!”
Head uut aastat kõigile!
