Ivan Orav: Soomlane ja Ansip
Kõigepealt tuli üks soomlane. Laskis end matsti! põlvili, suudles maad ja hüüdis:
„Kiidetud olgu Eestimaa! Tõtt kõneldakse, kui öeldakse, et siin maal voolab jõgedes sulakuld ning puud kasvatavad lehtede asemel hõbemünte! Olin vaene kui rott, kui ma Urjalast siia tulin, Anttila kaubamajast ostetud kotiriidest püksid jalas, ja ennäe – nüüd on mul raha nagu raba! Oi jaa, nüüd võin ma minna tagasi oma kuue veljekese juurde ja öelda: ei, poisid, Tero Taskila pole enam see räbalapundar, kes enne, Tero Taskilast on Eestimaal saanud rikas mees! Kuulake kõik: seesama Tero Taskila, kes enne vihmaveeloigust jõi, saab nüüd enesele lubada mida tahes! Tänan sind, Eestimaa, et sa mind, kerjust, oma põues soojendasid! Luba, ma süütan sulle küünla!”
Ja soomlane otsis taskust tikutoosi, lõhestas ühe tiku, pani põlema minu sünnipäevast saadik samba jalamil vedelenud vana küünla, peitis teise tikupooliku hoolikalt põue ja lahkus, vedades enda järel suurt viinakäru.
Hea meel oli näha inimest, kes on Eestist endale õnne leidnud! Ma olen alati teadnud, et Eestimaa on rikas maa. Ja me ei ole kadedad – elame ise ja poetame ka kehvadele hõimuvendadele.
Teine külaskäik jättis sootuks troostituma mulje. Ühes pimedusega imbus minu hauale Andrus Ansip.
„Oh Orav, ma tulin sinu juurde, süda valu täis!” alustas ta. „Mind kiusatakse taga!”
„Heldeke, miks siis ometi?” imestasin mina.
„Ise ka ei saa aru!” ahastas Ansip. „Varem kiusati Savisaart ja seda ma mõistan. Pakse ikka kiusatakse, ma ise ka, alati kui ma kooli ajal mõnda paksu nägin, siis kohe karjusin: „Pontšik, pontšik!” Või hoopis: „Pekilõug, pekilõug!” Ja talvel viskasin lumepalliga. See on loomulik asi, paks selleks ongi. Aga mina olen ju kõhn! Iga päev jooksen sada tiiru ümber oma maja ja suvel sõidan rattaga Tartusse, aga kui kohale jõuan, keeran otsa kohe ringi ja kütan Tallinnasse tagasi!”
„Mis mõtet sellel on?” imestasin mina. „Kui ma omal ajal Tartus käisin, siis jäin alati ööseks, tegime Tõnissoniga väikesed napsid ja… Milleks üldse sõita, kui sa kohe tagasi tuled?”
„Trenni mõttes!” seletas Ansip. „Ma ei taha paksuks minna, ma ei taha, et mind kiusataks! Aga näed, ikkagi närivad mu kallal, ehkki ma teen sporti, nii et tilk ninast väljas, ja olen sale nagu pihlapuu. Me kõik oleme, alles hommikul Toompeal kaalusime. Mina olen 54 kilo, Kristen on 55 ja Jürgenist ei maksa rääkidagi, tema kaalub 40 kilo! Ainult puhas muskel ja kõõlus! Mida see rahvas veel tahab? Teeb kohe meele mustaks selline tänamatus, tõesti, koli või siit ussipesast minema!”
„Kolida ehk siiski ei maksa…” püüdsin ma peaministrit lohutada, aga Ansip lõikas vahele:
„Ära sa arva, et mul pole, kuhu minna! Välismaal hinnatakse mind väga. Mul on selline eurotermomeeter, sellega ma iga päev kraadin ennast kaenla alt, ja see eurotermomeeter näitab pidevalt väga kõrget toetust! Ainult Eestis on inimesed väiklased ja norivad iga pisikese asja kallal. See on ikka tõsi, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Näiteks Kurrunurruvuti saar on valmis mind kohe kuningaks võtma.”
„Kuidas, kuidas? Mis saar?” ei kuulnud ma hästi.
„Kurrunurruvuti saar,” seletas Ansip. „Võib-olla lähengi. Miks ma pean laskma ennast siin sõimata ja mõnitada? Viin hoopis Kurrunurruvuti saare viie rikkama riigi hulka, paras teile siis.”
Ja kui kuu pilve tagant välja tuli, oligi ta kadunud.
