IVAN ORAV: Suguküps sammas ja kiri Obamale

Ter­vi­si tei­sest il­mast!

Olen en­nast nüüd põrgus ke­nas­ti sis­se sead­nud ja ma­tus­test kor­ra­li­kult väl­ja pu­ha­nud. Ega va­na ini­me­se jaoks ole need liht­sad su­gu­gi! Tei­ne asi on, kui su­reb noor mees. Näe, Krist­jan Jaak Pe­ter­son kõne­les mul­le, et te­ma jaoks olid ma­tu­sed na­gu ha­ne sel­ga ve­si, ei võtnud mit­te hin­gel­da­ma­gi. Aga mi­na olin mi­tu päe­va ui­ma­ne ja kõrvus muud­kui ku­mi­ses see Si­sas­ki ora­too­rium: uu-uu-uuuu!

Ja siis veel – need ma­tu­sed al­ga­sid nii hil­ja! Pä­ris öö­sel ko­he! Ma il­mu­sin küll unes Kas­ter­pa­lu­le ja soo­vi­ta­sin, et mat­ke ik­ka va­rem, aga Kas­ter­pa­lu ei saa­nud va­rem, tal oli trenn.

Aga mis siin vi­ri­se­da, te­ge­li­kult oli kõik mui­du­gi vä­ga ilus ja lii­gu­tav. Aitäh, sõbrad! Pre­si­dent Il­ves kõne­les ke­nas­ti ja rah­vast oli ter­ve Va­ba­du­se väl­jak täis. Haua­sam­mas on nii suur ja vä­gev, mil­list ma ei osa­nud loo­ta­gi. Tõsi­jutt, pal­jud on siin põrgus mi­nu pea­le ka­de­dad. Ja mit­te ai­nult sam­ba suu­ru­se pä­rast – mi­nu sam­mas on ka ju al­les nii noor...

Need pu­na­sed ple­kid sam­ba peal: te ar­va­te seal maa peal, et see on kos­mi­li­ne tolm või tšeh­hi klaa­si­pu­hu­ja­te ige­me­test väl­ja pur­sa­nud ve­ri või mis iga­nes, aga ei ole. Mi­na ju näen oma sam­mast – va­ban­da­ge mu obstsöön­set väl­jen­dit – alt­poolt, ja mi­na tean. Sam­bal on liht­salt „p­äe­vad”. Jah, ta on mul veel sel­les eas, et võib lap­si saa­da... Al­les neiu­ke! Nii et me ei või et­te tea­da, mi­da ta kõike veel mi­nu „põrmust õit­se­ta­b”. Vä­ga võima­lik, et ris­ti­le kas­vab paar ha­ru juur­de.

Nii et är­ge pan­ge sam­ba­le neid reet­lik­ke pu­na­seid plek­ke pa­haks, kat­ke nad liht­salt disk­reet­selt hügiee­ni­si­de­me­te­ga ning sam­bal on ko­he puh­tam ja kui­vem tun­ne.

Komandant Rebane

Ega siin põrgus tei­si sel­li­seid sur­nuid o­le­gi, kel­le haua­sam­mas ik­ka veel vil­ja­kas püsib. Ena­mas­ti on kõiki­de haua­ki­vid ju­ba täit­sa sam­mal­du­nud ehk na­gu ütles kur­valt Tamm­saa­re: te­ma haua­ki­vi on nii kuiv, et krõbi­seb.

„Hä­be­ma­tu!” sõit­les te­da Kät­he. „Vaa­ta aga, mil­le jär­gi te­mal nee­lud käi­vad – uue ja noo­re haua­ki­vi! Va­na jäär!”

„Ära pek­sa,” pa­lus Tamm­saa­re ja tõi kuul­da­va­le ühe oma kuul­sa pa­ra­dok­si: „Jah, nai­si võib mees va­he­ta­da, aga haua­ki­vi oli, on ja jääb.”

Na­gu ise­gi näe­te, igav mul siin ju­ba ei hak­ka. Elan suu­res Ees­ti Ma­jas ja mi­nu tu­ba on ko­he Pät­si oma kõrval, siis eda­si on duširuum ja siis Jaan Tõnis­so­ni kam­ber.

Meie kor­ru­se­va­ne­maks on va­na sõja­mees Al­fons Re­ba­ne. Vä­ga kor­ra­lik mees, igal õhtul kell kümme tu­lis­tab au­to­maa­dist lak­ke ja kuu­lu­tab väl­ja öö­ra­hu. Aga ega siis Jaan Tõnis­son nii va­ra ma­ga­da ta­ha! Te­ma on ik­ka ku­sa­gilt se­da va hun­di­ja­la­vett han­ki­nud ja siis me ko­gu­ne­me kel­le­gi tup­pa, võta­me nap­si ning püüame häs­ti vaik­sed ol­la. Kuid ega see kaua ei õnnes­tu, eri­ti sel­li­se selts­kon­na­ga. Min­gil het­kel hak­kab Georg Ots ik­ka laul­ma. Siis on Al­fons Re­ba­ne ko­he uk­se ta­ga, prõmmib ja kar­jub: „Vait! Vait! Sil­ma­pilk vait! Prae­gu on öö­ra­hu ja ko­man­dan­di­tund! Kui vai­kust ei saa, pa­nen sei­na äär­de!”

Noh, see äh­var­dus ei hir­mu­ta ke­da­gi, sest kui­das sa sur­nut ik­ka sei­na äär­de pa­ned? Ko­du­ra­hu hu­vi­des lu­ba­me siis­ki vait ol­la ja ko­li­me sa­la­mah­ti duširuu­mi, kus pi­du jät­kub. Aga siis tu­leb Er­ne­sak­sal taht­mi­ne di­ri­gee­ri­da ja meie tei­sed üürga­me „Mu isa­maa­d” ja Al­fons on jäl­le uk­se ta­ga. Taas prõmmi­mi­ne, äh­var­du­sed ja tüli. Õn­neks on Tõnis­so­nil va­ruks hea nipp, kui­das Re­ba­sest ra­hu saa­da. Ta liht­salt he­lis­tab Al­fon­si­le ja imi­tee­rib Hit­le­ri häält: „Re­ba­ne! Ko­he siia! Mu kõht va­lu­tab! Marss-marss!”

„Jah, mu füürer!” vas­tab Re­ba­ne ja tor­mab väi­ke­se es­maabi­kohv­ri­ke­se­ga saks­las­te punk­ris­se, mis asub õnneks pä­ris kau­gel. Ja meie saa­me ra­hus maail­maas­ju eda­si aru­ta­da.

Vii­ma­ti oli meil ju­tuks see hoia­tav ki­ri, mil­le Ida-Eu­roo­pa po­lii­ti­ka­te­ge­la­sed pre­si­dent Oba­ma­le saat­sid.

Mi­nu mee­lest oli ine­tu, et nad pre­si­dent Pät­silt all­kir­ja ei küsi­nud, sest Päts on ome­ti suur Ida-Eu­roo­pa as­ja­tund­ja ning au­to­ri­teet. Ja ka iseen­nast pean ma po­lii­ti­kas üsna ki­be­daks käeks. Nii ot­sus­ta­sim­e­gi mees­te­ga Oba­ma­le veel ühe hoia­ta­va kir­ja saa­ta. Kool­nu­te kir­ju ei saa­de­ta mui­du­gi mit­te pos­ti­ga, need il­mu­vad ve­ris­te täh­te­de­ga maa­li­tult ot­se ma­ga­mis­toa sei­na­le, mis on­gi te­ge­li­kult pal­ju mõju­vam. Is­tu­si­me ja nu­pu­ta­si­me, mi­da küll Oba­ma­le kir­ju­ta­da, kui kor­ra­ga Ju­han Liiv ütles:

„A­ga me­hed, mul on see ki­ri ju­ba am­mu val­mis!”

Ning lu­ges et­te:

„Ar­mas sõber Pim­bo-Pam­bo,

saat­sin sul­le pal­mi­vii­na.

Mõtle, mis mul saat­nud pii­na:

vii­na tõi sul ilus Odu –

tüdru­kut ei tu­le ko­du?

Kas sa vii­na kät­te saa­nud?”

Mi­da oli meil suu­re poee­di sõna­de­le li­sa­da? Ilus ki­ri, na­gu ru­si­kas sil­maau­ku. Kir­ju­ta­si­me kõik koos al­la ja saat­si­me Val­ge Ma­ja poo­le tee­le.