IVAN ORAV: Suguküps sammas ja kiri Obamale
Olen ennast nüüd põrgus kenasti sisse seadnud ja matustest korralikult välja puhanud. Ega vana inimese jaoks ole need lihtsad sugugi! Teine asi on, kui sureb noor mees. Näe, Kristjan Jaak Peterson kõneles mulle, et tema jaoks olid matused nagu hane selga vesi, ei võtnud mitte hingeldamagi. Aga mina olin mitu päeva uimane ja kõrvus muudkui kumises see Sisaski oratoorium: uu-uu-uuuu!
Ja siis veel – need matused algasid nii hilja! Päris öösel kohe! Ma ilmusin küll unes Kasterpalule ja soovitasin, et matke ikka varem, aga Kasterpalu ei saanud varem, tal oli trenn.
Aga mis siin viriseda, tegelikult oli kõik muidugi väga ilus ja liigutav. Aitäh, sõbrad! President Ilves kõneles kenasti ja rahvast oli terve Vabaduse väljak täis. Hauasammas on nii suur ja vägev, millist ma ei osanud lootagi. Tõsijutt, paljud on siin põrgus minu peale kadedad. Ja mitte ainult samba suuruse pärast – minu sammas on ka ju alles nii noor...
Need punased plekid samba peal: te arvate seal maa peal, et see on kosmiline tolm või tšehhi klaasipuhujate igemetest välja pursanud veri või mis iganes, aga ei ole. Mina ju näen oma sammast – vabandage mu obstsöönset väljendit – altpoolt, ja mina tean. Sambal on lihtsalt „päevad”. Jah, ta on mul veel selles eas, et võib lapsi saada... Alles neiuke! Nii et me ei või ette teada, mida ta kõike veel minu „põrmust õitsetab”. Väga võimalik, et ristile kasvab paar haru juurde.
Nii et ärge pange sambale neid reetlikke punaseid plekke pahaks, katke nad lihtsalt diskreetselt hügieenisidemetega ning sambal on kohe puhtam ja kuivem tunne.
Komandant Rebane
Ega siin põrgus teisi selliseid surnuid olegi, kelle hauasammas ikka veel viljakas püsib. Enamasti on kõikide hauakivid juba täitsa sammaldunud ehk nagu ütles kurvalt Tammsaare: tema hauakivi on nii kuiv, et krõbiseb.
„Häbematu!” sõitles teda Käthe. „Vaata aga, mille järgi temal neelud käivad – uue ja noore hauakivi! Vana jäär!”
„Ära peksa,” palus Tammsaare ja tõi kuuldavale ühe oma kuulsa paradoksi: „Jah, naisi võib mees vahetada, aga hauakivi oli, on ja jääb.”
Nagu isegi näete, igav mul siin juba ei hakka. Elan suures Eesti Majas ja minu tuba on kohe Pätsi oma kõrval, siis edasi on duširuum ja siis Jaan Tõnissoni kamber.
Meie korrusevanemaks on vana sõjamees Alfons Rebane. Väga korralik mees, igal õhtul kell kümme tulistab automaadist lakke ja kuulutab välja öörahu. Aga ega siis Jaan Tõnisson nii vara magada taha! Tema on ikka kusagilt seda va hundijalavett hankinud ja siis me koguneme kellegi tuppa, võtame napsi ning püüame hästi vaiksed olla. Kuid ega see kaua ei õnnestu, eriti sellise seltskonnaga. Mingil hetkel hakkab Georg Ots ikka laulma. Siis on Alfons Rebane kohe ukse taga, prõmmib ja karjub: „Vait! Vait! Silmapilk vait! Praegu on öörahu ja komandanditund! Kui vaikust ei saa, panen seina äärde!”
Noh, see ähvardus ei hirmuta kedagi, sest kuidas sa surnut ikka seina äärde paned? Kodurahu huvides lubame siiski vait olla ja kolime salamahti duširuumi, kus pidu jätkub. Aga siis tuleb Ernesaksal tahtmine dirigeerida ja meie teised üürgame „Mu isamaad” ja Alfons on jälle ukse taga. Taas prõmmimine, ähvardused ja tüli. Õnneks on Tõnissonil varuks hea nipp, kuidas Rebasest rahu saada. Ta lihtsalt helistab Alfonsile ja imiteerib Hitleri häält: „Rebane! Kohe siia! Mu kõht valutab! Marss-marss!”
„Jah, mu füürer!” vastab Rebane ja tormab väikese esmaabikohvrikesega sakslaste punkrisse, mis asub õnneks päris kaugel. Ja meie saame rahus maailmaasju edasi arutada.
Viimati oli meil jutuks see hoiatav kiri, mille Ida-Euroopa poliitikategelased president Obamale saatsid.
Minu meelest oli inetu, et nad president Pätsilt allkirja ei küsinud, sest Päts on ometi suur Ida-Euroopa asjatundja ning autoriteet. Ja ka iseennast pean ma poliitikas üsna kibedaks käeks. Nii otsustasimegi meestega Obamale veel ühe hoiatava kirja saata. Koolnute kirju ei saadeta muidugi mitte postiga, need ilmuvad veriste tähtedega maalitult otse magamistoa seinale, mis ongi tegelikult palju mõjuvam. Istusime ja nuputasime, mida küll Obamale kirjutada, kui korraga Juhan Liiv ütles:
„Aga mehed, mul on see kiri juba ammu valmis!”
Ning luges ette:
„Armas sõber Pimbo-Pambo,
saatsin sulle palmiviina.
Mõtle, mis mul saatnud piina:
viina tõi sul ilus Odu –
tüdrukut ei tule kodu?
Kas sa viina kätte saanud?”
Mida oli meil suure poeedi sõnadele lisada? Ilus kiri, nagu rusikas silmaauku. Kirjutasime kõik koos alla ja saatsime Valge Maja poole teele.