IVAN ORAV: Sünnipäevalaps, ole virk ja kraps!
Lõuna-Eestis on kliima alati soojem olnud ja lipud lähevad varem lahti. Tihti juhtub nii, et Tallinnas, jahedate meretuulte käes, on lipuvardad alles päris paljad, aga Võrumaal lehvivad sinimustvalged samal ajal juba täies ilus.
Mulle meeldib lipu sünnipäeval käia. Aga mu naabrimees ei saa sellest kuidagi aru. Kui ma oma pidukuue õue viisin ja seda tolmust puhtaks kloppima hakkasin, tuli ta aeda, nõjatus vastu tara ning küsis:
„Mis mõnu on mingil lipu sünnipäeval käia? Seal on kindlasti surmigav, lipp ei mõista ju rääkida. Teine asi, kui lähed mõne sõbramehe sünnipäevale, siis saad temaga koos viina visata ja lobajuttu ajada. Veel toredam on külastada mõnda lahket mamslit – limpsid ühes perenaisega likööri ja kõdistad teda hellalt ribidest, nii et proua aina kihistab ja kilkab.”
„Ega iga pidu pea tähendama joomingut ja porduelu,” vastasin mina rangelt. „Tihtipeale ongi just elutute asjade sünnipäevad palju südamlikumad, ei aeta tühja loba. Näiteks mul on ühed püksid, juba viiskümmend aastat vanad. Igal aastal pean nende sünnipäeva. Pükstele tulevad külla trussikud ja sokid, laotan nad diivanile ritta ja nii kena on vaadata, kuidas nad seal kõik koos istuvad.”
„Kas sa oma pükstele tordi ka küpsetad?” ilkus naaber.
„Ei küpseta! Minu püksid ei söö torti, võib-olla sinu omad söövad, sul on alalõpmata pük-sid mingi sodiga koos. Mina ostan pükstele uue rihma, ehk poetan salamahti taskusse kümme krooni või puhta taskurätiku. Ära naera midagi! Eluta asjad on oma sünnipäevapeod auga välja teeninud. Eelmisel nädalal tähistasin oma labida 18. sünnipäeva – vanuse poolest päris poisike veel, aga kõva töömees! Kui palju mina temaga maad kaevanud olen! Labidas pidas oma sünni-päeva kuuris, koos reha, käru ja kastekannuga, ning silmailuks viisin ma neile seltsiks ka kauge külalise toast – kuldäärega supitaldriku. Istusin koos noortega mitu tundi ja rõõm oli näha, kui vagurad ja kombekad nad on.”
„Labidas ümber ei kukkunud?”
„Ei! Minu labidas ei kuku kunagi ümber! Kuule, mõtle ka, ta on alles 18!”
„Mina võtsin oma 18-aastasel sünnipäeval küll nina täis,” kiitles mu jõle naaber.
„Jah, sest sina pole kahjuks labidas. Labidal polegi nina,” ütlesin mina. „Mine ära tuppa, ma ei taha su roppe jutte rohkem kuulata.”
„Nojah, sa pole enam inimeste kõnega harjunud, suhtled ainult tööriistade ja muu tumma koliga,” irvitas naaber. „Kuule, äkki võtad mu vana saunalina Otepääle kaasa? Ta tahab kah lipule külla minna, pidid otsapidi sugulased olema. Ja sul seltsim sõita pealegi. Üksik leskmees, nagu sa oled, ehk on just saunalina sinu jaoks see õige? Ja sina oled tema jaoks prints valgel hobusel, hä-hä-hää!”
Punalipp — polgu poeg
Läksin tuppa sepahaamri järele, aga kui tagasi hoovi jõudsin, oli naaber juba oma majja pagenud ja ma kuulsin, kuidas ta riidekappi ukse ette lohistas.
Selline näru ja uss! Ah et temale pole lipu sünnipäev küllalt hea! Õnnis Päts pidas seda päeva alati suure au sees, küpsetas eelmisel õhtul lipule kringli ja viis selle hommikul päikesetõu-su ajal Pika Hermanni torni, nii et tuul kandis tuhksuhkrut üle terve linna laiali, justkui sajaks lund. Aedades istusid inimesed vardasse tõmmatud sünnipäevalapse ümber ja laulsid talle elagu, aga pärast lasksid suurest rõõmust lipu all koguni kukerpalli ja tegid tirelit.
Sellele koledal punalipul, mille tiblad 1940. aastal masti sikutasid, polnudki sünnipäeva. Keegi ei teadnud, kus ja millal see jõletis ilmale tuli. Räägiti, et olevat olnud leidlaps, polgu poeg. Aga sinimustvalge lipu sünniaeg on kenasti Otepää kirikuraamatutes kirjas nagu ausate vanemate lapsele kohane.
Ei hakanud siiski närukaelast naabri ust maha lõhkuma, piirdusin sellega, et virutasin oma vasaraga paar matsu vastu maja seina, nii et katus hüppas ja mõned korstnakivid alla pudenesid. Naaber hakkas toas appi karjuma, aga mina läksin oma asjatoimetuste juurde. Oli tarvis veel pakkida ja end pikaks reisiks valmis seada.
Naabri saunalina võtsin tõe-poolest nöörilt kaasa – mis ta vaeseke vireleb kurja inimese voli all, las tuleb pealegi Otepääle. Välimuse järgi võis öelda, et lipp ja rätik on tõesti kaugelt sugulased, aga ehkki rätik oli palju noorem, nägi ta lipust vanem välja, niisugune otstest narmendav ja keskelt higine. Eks ta oli tigeda naabri juures näguripäevi näinud ja roppu elu elanud, pidanud muudkui oma peremehe rasvast keret kuivatama ja taluma pärast sauna isegi seda, et nilbe vanamees ta ümber oma niuete seob. Lipp seevastu viibis alati värskes õhus, iga ilmaga, elas karsket ja puhast elu. Pole siis ime, et ta oma 125 aasta kohta nii nooruslik välja näeb, samal ajal kui saunalina oli ehk vaid 16-aastane, aga juba üsna närtsinud näoga.
„Aga pole viga, kullake, nüüd on sinu kannatustel lõpp,” ütlesin ma rätikule. „Sõidame su vanalelle juubelile ja kõik saab korda.”
Pakkisin saunalina seljakotti, lisasin teemoonaks kaks singivõileiba ja olingi minekuvalmis. Väravas ootasid mind mu toredad rännukaaslased, kellega koos ma olen juba palju aastaid Otepääl lipul külas käinud: viisk, põis ja õlekõrs. Võtsime pikkuse järjekorras ritta – mina kõige ees, siis õlekõrs, siis põis ja kõige taga viisk – ja hakkasime uhti, uhti astuma.
