Ivan Orav: valitsuses on kevad
Loomulikult tunneme meiegi siin suurt huvi uue peaministri vastu. Uus asi on ju ikka põnev. Ja pole vist tarvis öeldagi, et erilist tähelepanu pööravad Taavi Rõivasele naised! Lydia Koidula pani kena poisi pildi koguni oma voodi kohale.
„Oleks Taavi minu ajal elanud, poleks ma küll lätlasele mehele läinud,” lausus ta unistavalt. „Oh, miks ometi olid vanasti rahvajuhid nii koledad! Mingid karvased vanamehed nagu Jakobson ja Hurt! Aga see Rõivas… Mm!”
Mina mäletan Taavit lasteaia päevilt. Käisin vahel jõnglastega juttu ajamas, sest oli ju pime Brežnevi aeg ja keegi pidi ometi hoolitsema selle eest, et kasvav põlvkond oleks kursis Eesti Vabariigi kangelasliku minevikuga. Lasteaia mudilastele tõin ma kolme lõviga kompvekke – valmistasin neid ise tiblade Kolme Karu kommidest. See oli väga lihtne, karule tuli lihtsalt pikk keerdus saba ja lakk juurde joonistada. Jagasin neid komme lasteaias põõsa taga. Kooliõpilastele näitasin aga juba Pätsi ja Laidoneri fotosid. Et pioneerijuhid jaole ei saaks, kogunesime me huvilistega kemmergusse. Panin ukse riivi ja võtsin põuetaskust pildid välja… Oi seda kihinat ja kahinat, kui lapsed Pätsi ja Laidoneri nägid! Nii sirgusid aatemehed.
Aga jah, Taavi! Ta torkas kohe silma. Mudilased tõid mulle oma joonistusi näha ja enamasti olid pildi peal ikka kiisud ja kutsud, aga Taavi pilt oli nagu sigrimigri.
„Mis kole pusa see on?” küsisin ma laitvalt, sest arvasin, et poiss on laiskusest lihtsalt sodinud.
„See on koalitsioonileping!” vastas Taavi.
Vaatasin pilti hoolikamalt ja tõesti: oli koalitsioonilepingu moodi küll! Laps ju tähti veel ei tundnud, vedas niisama kriipse ja konksukesi, aga päris sarnane tuli.
„Miks sa selle joonistasid?” uurisin ma Taavi käest.
„Ma tahan suureks saades peaministriks hakata,” seletas poiss. „Siis teen koalitsiooni ja sõlmin sellise lepingu!”
„Ah nii!” imestasin mina. „Ja keda sa enesele ministriteks võtad?”
„Leopoldi, Äpu ja Postikana,” vastas Taavi.
Noh, tänaseks on poisi poliitilised eelistused muidugi muutunud ja valitsusse pääsesid hoopis teised isikud. Kõiki ministreid polnudki Taavil tarvis ise hankida, Ansip jättis talle enda vana, aga siiski veel päris ilusa serviisi. Kuid loomulikult olid Taavil ka omad soovid. Noorel mehel ikka veri vemmeldab, selline on juba kord loodusseadus. Kes oleks võinud näiteks arvata, et majandusministeeriumisse mahub ühekorraga lausa kaks kaunist daami! Sealt, kus enne istus morn Juhan Parts, kostab nüüd lõbusat sädinat, kahiseb siid ja laulab grammofon.
