IVAN ORAV: Vaprad pensionikütid
Et te olete juba saja-aastane, kuidas te muidu hakkama saate. Aga mina keeldusin otsustavalt. Suurte summade ühest kohast teise toimetamine on eluohtlik, mina ei taha võtta oma südamele seda, kui mõni postiljoniproua tee peal paljaks röövitakse või maha lüüakse. Mees peab ise oma varanduse eest hoolt kandma.
Nii ma siis asusin veebruarikuu esimestel päevadel aardejahile. Lapsena käisin koos onuga rahapada otsimas, see oli väga põnev. Sumpasime soos ja jälgisime virvatulukesi, kuni lõpuks kuulsime kulla kõlinat. Sumasime läbi laugaste lähemale, mina olin kergem ja pääsesin, onu vajus vee alla. Sinna ta jäigi. Pärast isa kodus ütles, et onu oli ise süüdi, sest ei võtnud aardejahile piiblit kaasa. Pühakiri peab alati kaasas olema, kui soost rahapada otsid, sest rahapada on vanakurjal ära nõiutud, aga piiblit vanatont kardab.
Seepärast pakkisin minagi endale seljakotti uue testamendi, aga ka labida, kirka ja raudkangi – mine tea, kus see pension seal pangas maetud on! Võtsin ühes ka tubli leivakoti, sest varandusejaht võib kesta kaua ja ma olen lugenud kullakaevajatest, kes näljast hullusid ja viimases hädas üksteist sõid. Samuti võtsin kaasa telgi, tuletegemise riistad ja püssi – enesekaitseks kiskjate loomade ja röövlite vastu, sest alati leidub neid, kes ise pensioni otsida ei viitsi, vaid selle asemel ausaid aardekütte ründavad ning nende vaevaga leitud veeringud endale võtavad. Mina ei kavatsenud võitluseta alla anda!
Suur seiklus
Sedasi igaks elujuhtumiks varustatuna asusin teele, jättes koju köögilauale oma üksikasjaliku testamendi – sest kullajahile asuv mees ei või iialgi kindel olla, kas ta ka kunagi elavana tagasi pöördub. Ja siis lukustasin ma ukse ning suur seiklus võis alata!
Kõige esimesena tuli lahendada muidugi küsimus, kust seda pensioni ülepea otsima hakata. Pangaautomaate on ju linna peal palju, aga milline on see õige? Pole ju mõtet tühja tööd teha ja kaevata sealt, kus raha asemel leidub üksnes liiva ja ränikivi. Kaalusin võimalusi ja leidsin, et kõige targem on minna panga peakontorisse – seal peaks raha leidmise tõenäosus olema kõige suurem.
Ehkki ma olin asunud teele juba enne koitu, polnud ma kaugeltki esimene kullakaevaja, kes panga peamaja juurde jõudis. Sinna oli kogunenud juba palju uljaid seiklejaid. Lõkked põlesid ja kümned vanainimesed soojendasid oma habemeid. Meeldiva üllatusena nägin ma ka väga palju naisi – ja mis eriti tore, kõik minust pealtnäha paarküm-mend aastat nooremad!
„Kui vana teie olete, preili?” küsisin ma igaks juhuks ühelt daamilt.
„Seitsekümmend seitse,” vastas näitsik. Armas aeg! Mul hakkas isegi nagu piinlik, minu tütar võiks temavanune olla! Nii noore naisega ei sobi küll sehvti teha, ega ma pole mingi lapseahistaja! Pöördusin teise proua poole.
„Aga kui vana teie olete?”
„Kaheksakümmend viis.”
See oli juba parem. Viisteist aastat on muidugi ka veel päris suur vanusevahe, aga mitte enam nii sündsusetu. Igal juhul läks mul tuju heaks. Olingi juba liiga kauaks koju kotile tukkuma jäänud, aga ma pole ju veel nii vana, et hambad lõplikult varna riputada. Tore oli seista taas keset seiklusi, trotsida ohte ja nautida kergemeelsete naiste seltskonda. Tundsin end metsiku ja vabana.
Aga enne lõbutsemist tuli loomulikult pension üles otsida. Tegin teiste pensioniküttidega juttu ja mehed rääksid mulle, et panga uksed on alles suletud, nii et sularahaautomaatideni nad veel ei pääse. Ukse eest on nad küll juba kaevanud, aga seal pensioni pole.
Ei jäänud muud üle kui oodata. Tegin toidukompsu lahti, närisin kuivatatud liha ja puhastasin pussnoaga küüsi.
Inimesi tuli aina juurde. Teiste hulgas saabus panga juurde ka terve suguharu eakaid venelasi, kõigil vibud seljas ja ninad pakasest punased. See tekitas küll algul teatud ärevust ja me seadsime meestega püssid lahinguks valmis, aga punaninad ei kavatsenudki rünnata, vaid võtsid rahumeelselt istet, suitsetasid pikki paberosse ja ootasid nagu meiegi panga avamist. Ja ega meilgi polnud põhjust tüli norida – pensioniväljadel on kõik võrdsed ja iga mees on oma õnne sepp.
Raha voolab masinast
Kell üheksa avati viimaks panga uksed ja karavan läks liikvele. Tolmu tõusis ja naised kiljusid. Olin üks esimesi, kes pangaautomaadi juurde pääses. Piibli olin juba aegsasti kotist välja võtnud ja hoidsin nüüd pühakirja enda ees nagu kilpi – et maa mind ei neelaks ning kõik vanakurja sepitsused tühja läheksid. Pressisin end automaadi juurde, surusin pangakaardi pilusse ja sisestasin PIN-koodi.
Ning oh õnne – ma olin sattunud otse kõige rasvasemale pensionisoonele! Raha hakkas krabinal masina seest välja voolama!
„Ärge trügige, sõbrad!” karjusin ma. „Ärge ronige selga! Uskuge mind, siit jätkub kõigile! Täna õhtul oleme kõik rikkad!”
„Hurraa!” karjusid kõik pensionikütid ja venelased tänasid kirikuslaavi keeles oma jumalat.
Pistsin raha taskusse ja läksin õue. Seal tegin ühele naisterahvale silma ja ütlesin:
„Kui preilil on vaba aega, ehk läheks siis koos apteeki? Mina teen välja!”
Tundsin end sel hetkel vähemalt kümme aastat nooremana! Vaat mida teeb inimesega pension!
