IVAN ORAV: Vilmsi pealuu ja Koidula nahk
Hiljem, täismehena, kuulsin Vilmsist loomulikult palju. Tema majakraam ning riided jäid ju kõik järele. Pätsil näiteks oli kodus terve virn Vilmsi vanu päevasärke. Kuna Vilms oli temast palju pikem, siis kasutas Konstantin neid öösärkidena. Minulegi jagus teisi, samuti sain ma endale Vilmsi vanad püksid ja kuue. Olin ju maalt pärit ja mul ei olnud korralikke linnariideid, millega peenemasse seltskonda minna.
Ka Jaan Tõnisson kandis sageli Vilmsi vanu riideid, kui ta Tallinna saabus ja jooma läks. Siis astus ta alati Pätsi juurest läbi ja ütles: ”Kuule, ma lähen nüüd lakkuma. Anna midagi kulunumat selga, sest ega seda ju iialgi ette ei tea, kus kraavis ma hommikul ärkan. Ei taha omaenda rõivaid mudaseks teha.”
Siis Päts otsiski Jaanile Vilmsi vana ülikonna välja ja Tõnisson sukeldus Tallinna ööellu.
Peale rõivaste jäi Vilmsist järele veel terve hulk lauanõusid ja muud liikuvat vara. Nii et kogu vabariigi aja sõin mina suppi Jüri Vilmsi taldrikust ja jõin piima tema kruusist. Ja siis oli mul veel Vilmsi vana vihmavari ja Pätsil oli Vilmsi habemenuga ja Tõnisson elas mõnda aega kokku Vilmsi vana pruudiga.
Pühad karamellid
Kõige hullem oli see, et just enne oma surma oli Vilms millegipärast ostnud kümme kilo karamellkompvekke. Need jäid ka kõik järele, ta ise ei jõudnud ühtegi ära süüa, küll aga pidime meie oma hambaid murdma. Karamellid olid kivikõvad ja läksid iga aastaga veelgi kõvemaks. Aga ega siis neid järele jätta ei saanud! Ikkagi hukkunud sangari mälestus. Närisime ja nutsime. Ja küll neid jätkus kauaks! Vilms oli juba kakskümmend aastat mullas, kui meie ikka veel tema karamellidega vaeva nägime. Minu hambad läksid kõik nende nahka, aga kui tiblad sisse tulid, oli ikka veel oma pool kilo alles.
Tiblad muidugi konfiskeerisid otsekohe kõik karamellid, sest need olid ju Vabadussõja vaikivad tunnistajad ning vabariigi looja helde pärandus oma väikesele rahvale. Karamellid viidi metsa ja tiblad proovisid neid dünamiidiga õhku lasta. Aga karamellidele ei teinud see midagi. Käisin hiljem salamahti seal metsas ja korjasin nad kokku, kõik olid terved ja hiilgasid kuupaistel nagu ussisilmad. Vaat nii häid ja tugevaid kompvekke osati teha Eesti Vabariigi ajal! Lõpuks ma tagusin neist sepikojas paar naela – tahan, et kui ma suren, siis naelutataks nendega kinni minu kirst.
Ka kirik tundis Vilmsi vastu huvi ja piiskop Rahamäel oli kindel plaan Vilms pühakuks kuulutada, et siis palverändurite hordide pealt kenakesti sularaha sisse kasseerida. Ta andis teada, et kõik kirikud saavad endale tükikese märtrina surnud kangelase luustikust ja peavad selle reliikviana altari ette välja panema. Aga paraku tegi ta ise suure vea ja saatis kõigile kirikutele pealuu. No kuidas sai ühel inimesel olla mitusada pealuud? Siis kaebas veel üks talunik politseisse, et keegi olla öösel tema kanalasse sisse murdnud ja kõikidel kanadel sirbiga pea otsast ära lõiganud, nii et piiskop Rahamäel ei jäänud muud üle, kui tagasi astuda. Nii ei tulnud Vilmsi pühakuks kuulutamisest siiski midagi välja. Aga lugupeetud mees oli ta sellest hoolimata!
Krooni päästmine
Kui aga kõnelda värskematest sündmustest, siis jälgisin ma suure huviga kampaaniat, mille eesmärgiks oli saada venelaste käest kätte Eesti kroonid. Teadmine, et nii suur osa meie rahvuslikust uhkusest on langenud tiblade küüsi, on minus alati tekitanud piinavat valu. Kujutage ise ette ühte sajakroonilist, mille peal on meie Koidulauliku, Emajõe Ööbiku Lydia Koidula pilt! Ja siis topib üks tibla Koidula endale taskusse ja õrn poetess, kes on hüüdnud: “Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma!” peab nüüd veetma pikki päevi sõna otseses mõttes, nina vastu tibla... ma ei taha öelda, mis asju. Jälk!
Põrmugi parem pole lugu ka siis, kui me mõtleme Tammsaarele, Jakobsonile või Paul Keresele. Tõsi, nemad on mehed ja meestesaunas igasugust värki näinud. Aga ikkagi. See on alandav. Kirikuõpetaja ja vanavarakoguja Jakob Hurt tibla püksitaskus – no mis vanavara tal sellisest kohast koguda on?
Muide, Vene ajal, kui maksma pidi rublades, ei kandnud mina mitte kunagi paberraha lahtiselt püksitaskus. Mind häiris, et Lenini nägu on niivõrd lähedal mu aluspükstele. Ma toppisin oma rublad alati sügavale rahakotti ja joonistasin kindluse mõttes Leninile veel mustad prillid ette. Et midagi liigset ei näeks.
Aga nüüd on Eesti kroonid vaenulikest taskutest kätte saadud ja nagu ma mõistan, arveldavad venelased edaspidi puhtas kullas. Miks mitte, kuld on iidne maksevahend. Ja muide, veel teinegi aegade jooksul järele proovitud valuuta on olemas – need on karusnahad. Soobel, kärp, rebane... Need on igal ajal hinnas. Nii et miks mitte vahetada kroone ka nahkade vastu? Loomakaitsjad muidugi nüüd protestivad, aga mina ütlen ausalt, et mulle on Koidula nahk kallim kui kähriku oma. Alanud juubeliaasta puhul võiks ju võtta deviisiks: Eesti raha, tule koju!
