Ivan Orav: Võim on väga magus

Tervisi põrgust!
Soomlaste presidendivalimiste esimese vooru tulemused olid vaevalt põrgusse jõudnud, kui ma juba nägin vihast punetavat Kekkoneni ähkides tulevat. Aimasin, et jutt tuleb pikk.

Nii oligi. Kekkonen oli maruvihane.

„No näed, Orav,” pahandas ta. „Jälle ei pääsenud ma isegi mitte teise vooru! See on ennekuulmatu! Ma olen sügavalt solvunud ja vapustatud!”

„Kallis sõber Kekkonen, armas hõimuveli!” vastasin mina. „Katsu ometi kord aru saada, et sa oled surnud. Ja surnud ei saa mitte kunagi presidendiks, pole seni saanud ega hakka saamagi!”

„Aga miks mitte?” pahandas Kekkonen. „Kui neil seal paremat võtta ei ole? Ja minust paremat olla ei saa, sest mina juhtisin Soome riiki kindla käega läbi kõige raskemate aastate. Miks ei võiks ma seda igavesti teha? Ja muide, käisin just äsja seltsimees Hruštšoviga saunas, tema ütles, et Nõukogude Liidu valitsus ja kõik KGB ohvitserid toetavad ühehäälselt just nimelt minu kandidatuuri. Kuidas võivad soome valijad ometi nii rumalad olla, et nad sellest aru ei saa?”

„Oh mu kulla Kekkonen, millisest Nõukogude Liidu valitsusest sa räägid?” vangutasin ma pead. „Pole enam Nõukogude Liitugi, olgu taevas selle eest kiidetud!”

„Jah, nii see paraku on,” õhkas Kekkonen. „See on ere näide sellest, mis juhtub, kui juht kergekäeliselt oma ametipostist loobub. Ma rääkisin seltsimees Brežnevile korduvalt: Leonid Iljitš, miks te ometi lasite end maha matta? Nii nagu te enne koomaseisundis riiki juhtisite, nii oleksite võinud ka jätkata, oli teil vaja mulla alla minna! Teie järeltulijad ei osanud muud teha kui suure riigi laiali laotada. See on häbiasi, et surnul ei lasta rahulikult oma tööd edasi teha!”

Arvamuste mitmekesisus

Meie jutuajamine äratas tähelepanu ja teisedki kallid kadunukesed tulid oma arvamust avaldama.
„See on väga õige, et andekal inimesel on raske leida endale väärilist järeltulijat,” arvas Adolf Hitler. „Näiteks sakslased pole siiani leidnud säärast kunstnikuhingega juhti nagu mina.”
„Peab ise valvas olema, et pupujukud su tööd üle ei võtaks ja täis ei pasandaks,” õpetas Stalin. „Mina tegin kõik, mis suutsin, et hoida ära mõne keskpärasuse tõus võimule. Kreml oli neid ju triiki täis, kõik enda meelest suured marksistid ja leninlased. Rajasid Krimmi isegi ahvikasvanduse ja süstisid endale pärdikute verd, et kauem elada ja oma silmaga kommunismi näha. Aga mina teadsin, et ei aita teid see ahviveri, tobukesed, vikatimehe eest ei pääse keegi! Ja lasin nad kõik maha lüüa. Puhastasin riiki, nagu jaksasin, nottisin võimalikke järeltulijaid päeval ja ööl…”
„Lõpuks oli ikka Nikita platsis,” muigas Hitler.
„Nojah,” laiutas Stalin käsi. „Mis teha, ega üks inimene kõike ei jõua. Mõni ämblikuvõrk jääb ikka koristades kahe silma vahele.”
„Eks sellel koristamisel ole kaks otsa,” arvas lonkur Timur. „Minule meeldis ka pealuudest püramiide laduda, aga vanemas eas hakkasin end kuidagi üksikuna tundma, siis käisin nendes kolbahunnikutes sobramas ning vaatasin, et mõni pealuu on päris targa ja meeldiva näoga. Siis mõtlesin küll, et oleksin ma ta ellu jätnud, vahest oleks temast võinud saada mu järeltulija… Aga noh, mis seal enam, hilja juba! Nii see mu maailmariik pärast minu surma kohe ära laguneski, pärijat polnud, kõik inimesed olid tapetud.”
Läksin ära õue, et mitte neid koledaid jutte kuulda. Ning mõtlesin heldimusega kallile Pätsile, kes meisterdas imekauni Eesti Vabariigi ja jättis selle lahkelt oma pärijatele. Tema ei olnud kade. Võtke, kandke, kasutage! Siiamaani märkan tükikesi tema pärandusest Ansipi või Laari taskust välja piilumas ja Savisaarel oli ka vanasti üks päris kena jupp, aga viimati nägin ma seda küll juba Batrakova sõrmes.