Ivan Orava sünnipäev

Tervisi teisest ilmast! Tähistasin 1. septembril tagasihoidlikult oma 102. sünniaastapäeva.

Koos olid kõige lähedasemad – Päts, Tõnisson, Laidoner, kirjarahvast Tammsaare ja Luts, silmailuks Marie Under. Kõik oli kena ja viisakas, kuni kõrvallauast hakati tüli norima.

Kõik algas sellest, et kelner asetas korraga meie lauale taldriku viinerite ja friikartulitega.

„Mis asi see on?” küsisin mina.

„Need on Rebase-Reinu lõbusad viineripoisid,” vastas kelner. „See on meie lastepraad.”

„Me ei soovi seda!”

„Kas toon teile siis Karlssoni lustakad lihapallikesed?”

„Ei ole vaja!” protesteerisin mina. „Me ei ole selliseid toite tellinud! Meie tellimus oli, kui te ei mäleta, pudel viina, seitse sülti ja üks rosolje.”

„Jah, ma tean, aga kõrvallauast kästi teile tuua üks laste­praad,” seletas kelner. „Härrad seal ütlesid, et nemad maksavad.”

Loomulikult heitsin kohe pilgu kõrvallaua poole – et milline koolnu ometi sellist rumalat nalja teeb? No muidugi, seal istus Kiievi suurvürst Jaroslav Tark ja tundus olevat juba üsna purjus.

„Privet, Vanja!” lällas ta. „Palju õnne sünnipäevaks! Söö, aga söö, pisike, me tellime sulle kohe limpsi kah!”

„Tänan, meil on endalgi süüa piisavalt!” vastasin mina. „Palun meile lastepraade ja limonaade mitte saata, me oleme täiskasvanud inimesed.”

„Oi, kas tõesti?” ilkus Jaroslav. „Ah et kohe täiskasvanu? Endal alles piimavõru ümber suu! Kui palju sulle siis kukkus, pojake?”

„Juba 102.”

Jaroslav Tark puhkes üleolevalt naerma.

„102! Kuule, juntsu, mina olen juba 1032-aastane! Ja sina tuled rääkima, et sa ei söö lastepraadi! Nojah, võib-olla tõesti on viinerid sinu jaoks liiga raske toit, oota, ma tellin sulle kohe mannaputru moosiga!”

„Ei ole tarvis!” keeldusin mina nüüd juba vihaselt. „Lõpetage oma lollid naljad, härra Kiievi suurvürst!”

„Tita, tita!” narris Jaroslav edasi ja tema kamraad Karl Suur müristas üle söögisaali:

„Alla 1000-aastane ei peaks põrgus üldse suud lahti tegema! Mina olen näiteks 1268 aastat vana! Uksest välja, lasteaed!”

„Vaat kus raisad!” ägestus Jaan Tõnisson ja tahtis minna Karl Suurt viinapudeliga lööma, aga õnneks läksid joodikud kõrvallauas enne seda ise kaklema. Nimelt oli vahepeal tukastanud Aristoteles üles ärganud ja kärkis oma kroonitud semudega:

„Poisid, tooge õlut!”

„Mis poisid me sulle oleme!” õiendas Jaroslav. „Ma olen 1032!”

„On see kellegi vanus? Sa teed veel püksi! Mina olen 2394!”

„Ise teed püksi, kreeka pede! Oota, ma sulle näitan!”

Algas inetu rüselus ja kelner viskas napsivennad restoranist karvupidi välja.

Surnud tööle!

„Jumal tänatud!” ohkas Under. „Ma juba kartsin, et kes teab, mis teevad.”

„Pole viga, ei nad meie, eestlaste vastu saa!” lohutasin mina, aga siis hakkas seina peal krõbisema raadio ja kellegi hääl lausus:

„Tähelepanu, tähelepanu, eesti soost surnud! Mina olen Enn Veskimägi ja teatan Eesti tööandjate nimel, et nüüdsest peavad ka surnud eestlased edasi töötama, et edendada Eesti majandust!”

„Selge!” ütles Päts näost kahvatuks muutudes ja tahtis kohe tõusta ja tööle minna, aga Laidoner tõmbas teda käisest.

„Pastoi, vana! Kuhu nüüd? Ega me ometi siis nende tahtmist tee!”

„Aga kuulsid ju, mis öeldi – Eesti majandust on vaja edendada,” pomises Päts. Tema oli ikka üks aus ja kavaluseta hing, keda sulid alati kerge vaevaga nina pidi vedasid.

„Ei, kurat, paljugi mis öeldi,” arvas Tammsaare. „Mina olen eluajal roppu moodi tööd teinud ja terve kuhja pakse raamatuid kirjutanud, mina küll enam pliiatsit kätte ei võta. Andku ometi hauaski rahu!”

„Jah, mina mõtlen ka nii, et sõitku need tööandjad seenele,” ütles Tõnisson. „Nemad annavad küll tööd, aga ega inimene kõike pea siis vastu võtma, mida talle pakutakse. Oletame näiteks, et sa oled öö läbi õlut kaaninud ja siis keegi tuleb ja annab sulle portveini – parem on mitte võtta, muidu keerad oma tervise täitsa tuksi.”

„Eesti surnud! Eesti surnud! Tulge tööle! Tulge tööle!” undas Veskimägi samal ajal raadios edasi.

„Näed, ei jäta rahule!” õhkas Under hirmunult. „Oh jumal küll!”

„Mingu nad kus see ja teine,” sekkus nüüd Luts. „Mina olen ju ikkagi väljakoolitatud apteeker ja mina ütlen, et meie tööle minna ei või!”

„Miks ei või?”

„Sest meie oleme haiged. Minul näiteks on marjad silmas ja sinul, Päts, kisub vist küll sääremari krampi ja teised ka – pole meist terve keegi. Nii et meie peame end hoopis arstima. Oober, paluks veel üks väike!”

„Jah, just!” nõustusime meie. „Me oleme tõesti haiged. Kelner, meile ka!”

Ilus sünnipäev oli!