Link kopeeritud!

IVAR TALLO: Eetikakompassi vajadus

 (80)
IVAR TALLO: Eetikakompassi vajadus
----

Kui ma Ärma tallu jõudsin, oli kevad juba alanud ning kummisaabastes ning labidaga vehkiv peremees Toomas sumpas mudas ning kaevas liigvee ärajuhtimiseks kraavi.

 Linnavurlena kingades ühelt mättalt teisele hüpates kuulasin jutte talukoha ajaloost ja hilisemast käekäigust. Tol ajal, natuke pärast sajandivahetust, ei olnud keeruline ette kujutada, missuguses seisus olid nii maa kui ka hoonete varemed, kui peremees Toomas koha majandamisega alustas. Vanade taluhoonete kivimüüride konserveerimine ning võitlus võsaga neelasid nii raha kui ka jõudu ja kuigi peremees seda linnaelu vaheldusena serveeris, oli selgelt tunda, et tema pühendumise taga oli midagi palju suuremat – sisemine kohustus ja vajadus esivanemate kodu taastada. Tollal ei olnud Euroopa Liit veel meie maaelu toitma hakanud ning sellised üksikud eheda elu saarekesed olid drastiliseks kontrastiks laguneva ja halli külaelu kõrval.

Just tollaste emotsioonide tõttu  on mul praegu ääretult kurb lugeda ilkuvaid kirjutisi uudistepuuduses vaevlevast Eesti ajakirjandusest. Poliitikuelu maitsnuna tean, et selle töö iseloom on olla avalikuks süljetopsiks, kuid ma ei suuda sellega siiani nõustuda, kuna see pole hea ei inimesele ega kasulik ühiskonnale. Miks siis ikkagi nii tehakse, sest ebausutavana tuleb kõrvale jätta ka vandenõuteooriad, osutagu nad siis poliitilistele rivaalidele või ebasõbralikule naaberriigile.

Avaliku teabe seadust kirjutama asudes sai loetud ka hoiatavaid lugusid sellest, kuidas Rootsis ajakirjanikud kippusid hapukurgihooajal koos esimeste töötajatega ministeeriumite kantseleidesse, et hommikusest postist endale järgmiseks päevaks lugusid leida. Kuid kui ehk brittide tabloidid kõrvale jätta, pole ajakirjandus kusagil inimeste suhtes nii hoolimatu kui meil, järelikult on põhjus milleski muus kui lihtsalt kirjutamisvabaduses. Kui isegi tunnustatud ajakirjanik ja hea tuttav Tarmu Tammerk, keda kollase ajakirjanduse stiili harrastamises pole põhjust kahtlustada, annab hinnangu presidendi

eetikatunnetusele, mis on karjuvas vastuolus minu enda hinnanguga, siis tuleb ebakõlade põhjuseid otsida kusagilt palju sügavamalt kui lihtsalt ilmast.

Poliitikateadlased ja sotsioloogid on juba pikka aega rääkinud ühest ühiskonnakorraldusest teise ülemineku raskustest. Poliitikud on üleminekuaja küll ametlikult lõppenuks kuulutanud, kuid tundub, et meie praeguse elu väärtushinnangute konflikte tuleb just sellest fenomenist otsida.

Esiteks, üleminekuühiskondi iseloomustab väärtushinnangute paljusus ja teravdatud sallimatus teistsuguse käitumise suhtes kui inimesele endale omane. Tänapäeva pluralistlik ühiskonnakorraldus ei luba uut väärtushinnangute süsteemi jõuga kehtestada, ja inimesi kiriku rüppe tagasi meelitada pole ka ratsionalistlikule elukäsitlusele kohane.

Teiseks, meie individualistlik lähenemine elule kahtleb eos kõiges, mis on seotud võimu teostamisega. Suhtumine riiki kui millessegi negatiivsesse oli meile pealesurutud totalitarismi ja omandatud individualismi ühisosa, mida jõudsalt toestasid neoliberaalsed majandusteooriad.

Kui sellesse segusse lisada veel kamaluga totalitarismist pärit künismi, siis saimegi tugevatoimelise kokteili, mis on meie  avalikku diskursust viimased kümmekond aastat kujundanud ja mille ohvriks on langenud nii lugematu hulk erinevaid poliitikas osalejaid  kui ka poliitika ja riigijuhtimine.

Eesti poliitikute seas on korruptsioonikahtlusega leidnud ajakirjanduses kajastust pea kõik, kelle sõna on riigiasjade otsustamisel midagi tähendanud. Korruptsioonisüüdistuste laviin on loonud kodanikule mulje Eestist kui ääretult korrumpeerunud riigist ning rahvusvahelise “puhtuse edetabeli” esikoht saatusekaaslaste arvestuses on tundunud pigem naljanumbri kui tõsise edusammuna.

Valimatud korruptsioonisüüdistused on tegelikkuses teinud karuteene ühiskonnale. Poliitikute seas on kinnistumas või juba kinnistunud arvamus, et “teed või ei tee, ikka saad s… kaela”, mis on kaasa toonud tõsiselt korruptsiooniohtliku olukorra tekke, sest avalik arvamus on minetamas  oma tõkestavat rolli ning ainukeseks piiranguks poliitiku käitumisele on tema enda sisemine õiglustunne.

JOKK-is süüdi ajakirjandus

Loe veel

Selle protsessi otsene väljendus on olnud JOKK-i fenomen, mis pole tegelikult muud kui poliitikute kaitserefleks olukorras, kus nende igasugune tegevus langeb valimatu kriitika alla. Kusagile tuleb “õige” ja “vale” vahele piir tõmmata ning parema puudumisel on ainsaks orientiiriks juriidika ehk kirja pandud ja seadustena kokku lepitud käitumisnormid, sest kõiki Samosteid ja Soonvaldu ühel ajal rahuldada pole võimalik.

Kogu see teooria ei anna aga vastust meie kõigi ühisele murele ja poliitikute otsesele ülesandele, kuidas muuta olukord paremaks? Presidendi kui esimese kodaniku roll on meil juba kinnistunud ning praegused süüdistused presidendi Ärma talu ümber toimuva suhtes vähendavad vaid president Ilvese ühiskonnale väga olulist ja vajalikku võimet eetika teemadel sõna võtta.

Minu arvates on ainuke potentsiaalselt töötav lahendus kogu riigi jaoks eetikakoja loomine, kuhu sarnaselt avaliku sõna nõukogule saaksid pöörduda need, kelle tegevusele hinnangu andmine on põhjustanud või potentsiaalselt põhjustamas kriisi avalikus arvamuses.  Selle lahenduse nõrgaks kohaks on meie võime leida selliseid arvamusliidreid, kes pole seotud erakonnapoliitikaga – et vältida süüdistusi poliitilistes arveteõiendamistes – ning keda poliitikud samal ajal usaldaksid ja austaksid sellisel määral, et nad annaksid oma probleemi sellele nõukojale arutada ning samal ajal oleksid tulemust teadmata nõus selle koja soovituste järgi ka käituma. Kuid proovida tuleb.

Eetilise kompassi vajadus meie avalikule diskursusele on ilmne, sest vastasel juhul kägistab maoks muunduv kahtluseuss meid lõplikult ja järgmiste sulepeast väljaimetud skandaalid lämmatavad enamiku inimeste loomuomase headuse enne, kui see saab ühiskonnale kasu tooma hakata.

Vana-Kreeka filosoofi Platoni soovitud ülipuhaste lahenduste lootus, kus filosoofist riigijuht, ise paljas kui püksinööp, hakkaks ühiskonda kantseldama, reaalsuses ei toimi; sellest sai aru juba tema õpilane Aristoteles. Kas me tõesti peame nüüd, 25 sajandit hiljem, samad Vana-Kreeka tragöödiad uuesti läbi mängima, et rahvana targaks saada? Ehk jätaks poliitikutele ka õiguse ennast inimesena tunda ning oma kodu omada? Sest siis on meil endal lootust, et ka nemad meid inimesteks peavad.1

Samal teemal:

Evi Arujärv “Midagi enamat – broneering paradiisi?”, EPL 3.8.


Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare