IVAR TALLO: Rahaga kleebit suu
Minister Maret Maripuu tagasiastumise protsess koos ministeeriumi kantsleri vabastamisega oleks andnud praegusele Eesti elule juurde õpetliku vaatuse.
Riigiehituse teoorias on ministeeriumi kantsler ministeeriumi administratsiooni juht ja poliitikast lahutatuna on kantsler kõige kõrgem apoliitiline riigiteenistuja peale riigisekretäri. Administreerimise ja poliitika vahele vahe tegemist on vaja selleks, et tagada riigi tegevuse järjepidevus demokraatliku poliitika tõmbetuultes. Näiteks Belgias ei olnud pool aastat pärast eelmisi valimisi valitsust, aga riik ju toimis. Sama tulemust eeldame ka Eesti riigi puhul, aga sotsiaalministeeriumi näide tõendab, et heade kavatsuste varjus rumalusi tehes võib riigilaev põhja riivata ka siis, kui kaptenisild on mehitatud.
Konkreetse avarii analüüsi kõrvale jättes tuleb tunnistada, et seemned läbikukkumiseks külvati juba eelmise sajandi lõpul toimuma hakanud ametnikkonna politiseerimisega. Erakonnad näitavad näpuga üksteisele, kuid praeguseks pole tähtis, kes alustas, vaid see, kas protsessi on võimalik natukenegi mõistuspärasemaks muuta.
Ministri raske elu
Ametnike politiseerimise põhjuseks oli ministrite töökoormuse ja funktsioonide tuntav kasv tollase ministeeriumide arvu vähendamise tõttu. Tippjuht peab delegeerima ja selleks on vaja usaldust, mis omakorda eeldab pidevat kontrolli. Aga selleks kõigeks pole aega ega jõudu ning nii tahetaksegi loomulikult enda kõrvale tööle neid, keda võib usaldada liigse kontrollita.
Samal ajal toimus suuremat sorti muudatus arusaamises riigiametniku olemusest. Sada aastat kestnud mutterametniku asemel sooviti maailmas näha oma peaga mõtlevaid ning vastutust ja initsiatiivi võtta suutvaid tegijaid inimesi. Nende saamiseks kuulutati kinnine ametnike tsunft ehk karjäärisüsteem surnuks ja üritati eriti tippametnikeks leida eduka ettevõtluskogemusega dünaamilisi inimesi.
Selline süsteemiväliste lojaalsete inimeste määramise tava on nüüd juba mitu aastat toiminud. Üldine heaolu kasv varjutas paljud selle lähenemise küsitavused ning halba riiki ja halbu ametnikke nägev valitsev diskursus ei ole lubanud ühiskonnal mõelda vajalikele muudatustele, vaid ainult riigi vähendamisele, mis on ju nagu peavalu ravi giljotiiniga.
Ministril on nii palju eri funktsioone, mis teda „majast välja” viivad – valitsuse istungid, riigikogus aruandmine, töökohtumised kolleegidega, rääkimata lintide lõikamisest, erakonnaliikmete ja valijate käte surumisest ja rahastajate moosimisest –, et tegelikult peab ministeeriumi juhtimisega tegelema keegi teine. See teine on ministeeriumi kantsler, kes teoreetiliselt peaks ministeeriumi elu ja vähemalt Eesti mõistes suure bürokraatia juhtimist hästi tundma ning saama aru poliitilise elu dünaamikast ja eri huvigruppide rollist vähemalt oma haldusala piires. Ja loomulikult, kantsler võiks – ja reaalses elus ka peaks – ministriga läbi saama.
Hiljuti kantslerit vahetanud ministrid Jaak Aaviksoo ja Urmas Paet tunduvad olevat kasutanud selliseid valikukriteeriume, kuid mitte minister Maripuu. Tema valis 2007. aasta sügisel endale parema käe, kellel puudus üldse ametnikuelu kogemus ja kelle juhtimiskogemus piirdus CV järgi otsustades Valga haiglaga. Ehk võib niimoodi valida poliitikuid, kuid tippametnikke ilmselt mitte, nagu viimased sündmused näitavad. Riik lihtsalt lakkab toimimast, kui valdkonna otsustajate hulgas pole tegeliku relevantse töökogemusega inimesi.
Just stabiilsuse taotlusel kirjutati kantsleri institutsiooni reguleerivatesse seadusesätetesse kunagi keeld, mis ei luba lasta kantslerit lahti enne, kui on möödunud aasta ministriga koostöö tegemist, ja just sellepärast nähti kantslerile ette lahkumiskompensatsioon, kui minister ei suuda temaga koostööd teha. Kuid mõlemad eeldavad, et minister teab, mida teeb, ja valib kantsleriks pädeva inimese. Ebakompetentsusest lahtisaamise eest pole lahkumishüvitist ette nähtud.
Praegune lahendus, et kantsler vabastatakse ja minister jätkab, meenutab pigem monarhiat, kus monarh lihtsalt ei saanud eksida ja keegi alamatest pidi süü enda peale võtma. Edasine sõltus monarhi tujust: kas löödi pea maha või anti hoopis hüvitiseks mingi mõis või asumaa. Praeguses poliitilises kultuuris jääb vasalli pea küll õlgadele, kuid suu kleebitakse lahkumishüvitisega kinni. Kindlasti on see edasiminek keskajast, kuid kas ka sobilik 21. sajandile?
Loe lisaks: RAIMO POOM: „RIHO TAPFERI VABASTAMINE LÄHEB KALLIKS MAKSMA” 10.01 EPL
