IVAR TALLO: Staatuspalga eelnõu
Riigikogu liikme palga küsimus on kahjuks täiesti varjutanud kogu muu palgakorralduse temaatika, mis tahetakse selle eelnõu seaduseks saades aastaiks kinnistada.
Nimelt tehakse seaduseelnõuga katse reguleerida lisaks riigikogu liikme ja vabariigi presidendi palga veel paljude teiste tublide riigiametis olevate inimeste palku – koguni nii erinevate elualade esindajate omi, et eelnõu algatajad võtsid kasutusele uue mõiste: „riigiteenija”. Erakonnad on omavahel kokku leppinud, et selle teemaga tegeletakse konsensuslikult ja seetõttu pole seaduseelnõu lugemisel väljaspool põhiseaduskomisjoni arutelu tekkinud.
Riigikogu suures saalis on kõik toimunud minimaalse ajakuluga, ettekandjatele ei ole küsimusi esitatud ja teise lugemise ajal ei avatud isegi läbirääkimiste vooru. Nii võime kodanikena järjekordselt nentida, et avatusest on praegune poliitika miilide kaugusel.
Riiklik mõtlemine?
Kurvastavaks truismiks on muutunud tõdemus, et riigimehelikku arutelu on olnud poliitikute seas viimastel aastatel vähe ja olemasoleva kvaliteet ei ole just kõige kõrgem. Eelnõu analüüsides on tähelepanuväärne kahe omavahel vastuolulise lähenemise sobitamine. Ühest küljest tahetakse tagada omavahelist võrdsust eliidi seas ja teisest küljest leida võimalus enda sissetulekute kinnistamiseks pikaks ajaks võrrelduna enamiku elanikkonna palkadega.
Erakondade läbirääkimistest eelnõu esimesel lugemisel jäi kõlama mõte, et kuna Eesti peab olema parlamentaarne, mitte ametnike riik, siis söögu ametnikud rohtu. See väljendub ettepanekus, et ühegi vabariigi valitsuses määratava ametniku palk ei tohi olla kõrgem kui riigikogu lihtliikme palk. Tegelikult paljastas riigikogu liikmete mõtteviisi veelgi paremini eelnõu esimene variant, kus kantslerid olid võrdsustatud riigikogu liikmetega, aga näiteks asekantslerid ning ametite ja inspektsioonide juhid olid juba palju vähem väärtuslikust materjalist.
Selline lähenemine on küsitav vähemalt kahel põhjusel. Esiteks, raske on leida õigustust arusaamale, et erakonna nimekirjas riigikogusse valitud tubli noorparteilane peaks saama rohkem palka – „olema väärtuslikum” kui avalikus teenistuses rahvast teeniv eriala tippspetsialist, kelleks ju asekantslerid on kujunenud. Teiseks, nii ministeeriumide kui ka ametite ja inspektsioonide vahel on selge vahe ja mina ei saa aru, kuidas 7000 inimest juhtima hakkava ühendatud politsei- ja piirivalveameti juhile on mõttekas määrata sama palk kui sellest sada korda väiksema muinsuskaitseameti juhile.
Rahvasaadik kui püha lehm
Eelnõu esimese lugemise ajaks oli see viimasena mainitud rumalus kadunud ehk siis ametnike palkade puhul jäeti valitsusele mingigi võimalus diferentseerida neid vastavalt ameti suurusele või tähtsusele. Kuid üldine põhimõte, et riigikogu liige on kui püha lehm, on alles. Selles valguses ei taha ma kodaniku ja maksumaksjana mitte kuidagi nõus olla, et järgmise koosseisu Jaan Kundla või mõne kahekümnendates aastates verisulis poliitbroileri palk saab kõige kõrgema kvalifikatsiooniga riigiametniku palga ülempiiriks. Ühtlasi tuleb tõdeda, et praeguseks on välja visatud lisatasude keelustamise idee ning selle tähendust ei suvatsenud lahti seletada ei eelnõu esitaja ega ka ükski fraktsioon. Avaliku arutelu kartus on teinud karuteene eelnõu kvaliteedile ja selle kõige tõenäolisem tagajärg on väga suur segadus riigiametnike seas, mida uus avaliku teenistuse seadus peab ilmselt klattima hakkama.
Mulle tekitas seaduseelnõu menetlusega tutvumisel kõige rohkem muret riigikogu liikmete suhtumine, et nad on ise kõige targemad ja ilusamad ning ühiskonnal pole vaja palgateemal kaasa rääkida. Veelgi enam, eelnõu eliidi sisemise struktureerimise rolli rõhutas Reformierakonna poolt ettekannet tehes Rain Rosimannus, öeldes, et tegemist on staatuspalkade küsimusega. Et Reformierakonna arvates mõõdetakse staatust rahas, pole ju üllatav, aga vähemalt saame teada riigikogu liikmete arvamuse omaenese kohast ühiskonnas: nad on lihtsalt kaks-kolm korda paremad kui ülikoolide professorid ja kuus-seitse korda paremad kui õpetajad. Kuigi vaadata võib ju ka teistpidi – riigi esimese kodaniku staatus on 1, ja temasuguseid on veel kolm, siis on paarkümmend 0,85%-st kodanikku, siis sadakond 0,65%-st kodanikku ja edasi tulevad lihtsurelikud, kellele kehtivad teised reeglid: palga funktsioon on toita ja katta. Tundub uskumatu, arvestades, et seisused on Eesti Vabariigi algusajast peale tühistatud. Riigiteenijad, kellest enamik pole ju muud kui kohtunikud ning parteiliselt paigale määratud poliitikud, kuulutatakse teistsugusteks inimloomadeks kui ülejäänud rahvas. Nende palk, mille suuruse aruteluks ja ühiskonna tagasiside kuulamiseks jättis riigikogu endale aega täpselt ühe päeva, hakkab olema eurodes.
Nii võime palgaoopuse lõpuks tõdeda, et riigikogu liikmed muutsid ära varem kehtinud ebaõnnestunud palgakorralduse, mis võimendas nii ühiskonna sissetulekutes toimunud progressi kui ka kaotusi, ja asendasid selle endale kollektiivselt varasemast parema palga, pehmema majanduslanguse mõju ja valuutariski puudumisega. Selline käitumine sotsiaalset õiglust juurde ei tekita ja piirab tunduvalt riigi
täitevvõimu funktsionaalset võimet reageerida tööjõuturul toimuvale paremini.
