Link kopeeritud!

IVAR TALLO: Värviline revolutsioon Eestis?

 (146)
IVAR TALLO: Värviline revolutsioon Eestis?
EPL

Kohalike valimiste tulemustele järgnenud valuline reaktsioon avalikus meediaruumis paneb tõsiselt mõtlema võimalikele stsenaariumitele 2011. aasta riigikogu valimiste tulemuste teatavaks saamisel.

Selmet anda aega koalitsiooni loomiseks ja kokkulepitud tegevuste elluviimise alustamiseks, toimus meedias pärast valimisi Tallinnas enamuse saanute lakkamatu emotsionaalne peks. Demokraatliku poliitika põhimõttest „valijate tahte austamine” ja rahvatarkusest, et „pärast kaklust rusikatega ei vehita”, ei hoolinud ei oma arvamusega vähemusse jäänud ajakirjanikud ega poliitikud.

Selline käitumine paneb küsima, mis võib juhtuda järgmiste valimiste järel, kui otsustamisele lähevad mitte enam kohalike võimuorganite uuendamine, vaid riigi arengusuunad järgmisteks aastateks.

Tänapäeva poliitika on siiani käinud valijate esindajate valimiste kaudu, kes siis meie kõigi nimel otsuseid langetama asuvad. Esimest korda valituks osutunud näevad kiiresti, et nende siiraste soovide ja kompromissitute nõudmiste taga valitseb hoopis teistsugune maailm oma piirangute ja võimalustega. Selles maailmas on tegevustel oma loogika, mis juba üle sajandi tagasi pani Saksa tollast kantslerit Bismarcki poliitikat võrdlema vorstitegemisega, kus tegemise protsessi ja tulemuse vahel laiutab nõrganärviliste jaoks ületamatu lõhe.

Poliitika teooriast

Valimised on teoreetiliselt selline tore aeg, kus tehakse tehtust kokkuvõtteid, kiidetakse hästi hakkama saanuid (maitsvat vorsti), kuid vajadusel antakse võimalus ka uutele tegijatele. Vahetuse reaalset võimalust, st olukorda, kus reeglid on kõigile teada, aga tulemus lahtine, peetakse demokraatia olemuslikuks määratluseks. Just selle definitsiooni alusel kutsutakse Valgevenet diktatuuririigiks, kuigi riigis pole koonduslaagreid ning majandustegevuses ja ka reisimises on inimesed küllaltki vabad.

Endistel N Liidu aladel ja Balkani maades toimunud nn värvilised revolutsioonid on tekkinud olukorras, kus valimised pole ühel või teisel põhjusel toonud suurtele inimhulkadele oodatud rahuldust. Valitsevat ja tagasivalitavat jõudu nähakse autoritaarse ja  korrumpeerununa ning valimised toovad auru välja laskmise asemel pingeid juurde.  

Viimased valimised Eestis olid küll suunatud kohalike võimuorganite uuendamisele, kuid nii osalejad kui ka ajakirjandus on neid vaadelnud kui ettevalmistavat sammu riigikogu valimisteks. Sellises lähenemises peituvad selged ohud, sest pensionitest ja riigi majandus- ning sotsiaalpoliitikast laiemalt kohalike valimiste teemat luues tekitab see ebarealistlikke ootusi vabariigi valitsuse ja riigikogu töö suhtes.

Isegi kui inimesed suudavad eri võimutasandite kompetentsi lahus hoida, on keskmise valija kogemus poliitikutega selgelt negatiivne. (Oma)valitsuste vahetus oleks pidanud olukorra lahendama ja auru välja laskma, kuid praegust Eesti ühiskonda tundub pigem iseloomustavat juba ennetav rahulolematus.

Selle pideva rahulolematuse taga tundub olevat ühiskonna pidev polariseerumine. Valimiste võitmine ei tähenda poliitiku ja ajakirjaniku peas „valitsemise mandaadi” saamist, vaid stardipauku järgmiste valimiste suhtes. Kui demokraatlik teooria eeldab, et avalikku võimu kasutatakse kõigi hüvanguks, siis meie tingimustes nähakse seda oma rikutuse piires (või piirideta rikutuses) iseenda upitamisena ning enda ja/või erakonna kasu tagaajamise või lausa sissekasseerimisena. Riigimehelik käitumine ei saa a priori toimuda, sestap pole poliitikutelt seda mõtet oodata ning neid tuleb kohemaid tampima hakata.

Valimiste stsenaariumid

Sellise teadmise taustal võib järgmiste valimiste kulgemise kõige üldisemad stsenaariumid juba kohe välja joonistada. Kuna meil on tegemist polariseerunud ühiskonnaga, siis tunneb teine pool, sõltumata valimiste võitmisest või kaotusest, endale tehtud ülekohut – olgu selleks tulemuseks siis Savisaar võimul või järjekordselt opositsioonis. Kuna tegemist saab olema üleriigiliste valimistega, siis otsustatakse valimistega riigi toimimise põhimõtted järgnevaks neljaks aastaks ning see võib valimistel osalenutele tunduda liiga pikk aeg nende vaatevinklist toimunud ülekohtu talumiseks.

Loe veel

Auru väljalaskmiseks on kaks väga halba teed. Esiteks võib kaotajaks jäänud pool panna kahtluse alla võitjaks tulnute legitiimsuse võimu kasutamisel ning juba niigi pidevas poliitilises erutusseisundis toimivatele inimhulkadele võib see osutuda sädemeks, mis süütab rahutuste tule. Teiseks võib mõni tõsiusklik (s.o inimene, kes ei saa aru poliitilise mängu reeglitest) tegelikult ka arvata, et võimu saanu kas siis üritab ajaratast tagasi keerata või majandada meid viie rikkama riigi asemel kolmandasse maailma ja otsustavalt üksikisikuna relvaga olukorda oma arusaama järgi parandada tahta.

Rahulikus olukorras on võimalik kõigile normaalsetele inimestele ära seletada, et mitte mingisugune vägivaldne areng ei tooks Eestile kasu, kuid valimistel ülesköetud võistlev vastasseis võib teistmoodi lõppeda, kui vastaspoolt ei austata. Järgmist – valimistevahelist – aastat tuleb kasutada ühiskonna lepitamiseks ja ratsionaalse poliitikakäitumise promoks.

Läänelikesse demokraatia-väärtustesse skeptiliselt suhtuvale Kremli eliidile ei jäänud pärast N Liidu lagunemist muud üle kui ideoloogia puudumist oma ajalookäsitlusega täita. Huvitaval kombel on sama protsess toimunud ka Eestis, kus tuleviku disainimise asemel leitakse pidevalt häid põhjuseid minevikus viibimiseks ja sammastega ning nende varjudega sõdimiseks. Aeg oleks aga aru saada, et üksteise demoniseerimine väljaspool valimissituatsiooni võib meid kõiki põrgusse viia.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare