IVARI PADAR: Tabude murdmise aeg
Põhjused peituvad maailmamajanduses, mis on alates läinud aasta viimasest kvartalist kiirelt kukkunud. Eesti pole globaalsest kriisist puutumata jäänud. Nõudluse tohutu järsk kadumine meie eksporditurgudel, sündmused Lätis ja nende mõju meie majanduskeskkonnale, erasektori laenujanuse pillerkaari asemele tulnud tohutu masendus, pankrotid ja massilised koondamised – kõik see kajastus riigi maksutulude kokkukuivamises.
Jaanuari alguseks oli selge, et otsustav lõige eelarves on ainuvõimalik samm. Vastasel juhul võinuks me sügisel olla silmitsi olukorraga, kus õpetajatele jäävad välja maksmata palgad ja eakatele pensionid. Mäletan iseseisvuse taastanud Eesti algusaastaid, kui siin-seal maksti piimaraha välja juustus.
Eelarvest pole võimalik kaheksa miljardi krooni suurust tükki ära hammustada nii, et keegi haiget ei saa. Seepärast püüdis valitsusliit teha valikuid põhimõttel, et kokkuhoid jaguneks ühiskonnas võimalikult solidaarselt ja õiglaselt. Sotsiaalmaksu halb laekumine tähendab selget tagasilööki haigekassa eelarvele. Siin üritati enam säästa raviks mõeldud raha, mistõttu jäävad edaspidi inimeste endi kanda kolm esimest ja tööandjate kanda viis järgmist haiguspäeva. Raske südamega tuli minna omavalitsuste rahakoti kallale. Aga teisalt tuleb linnadel ja valdadel riigile kriitilisel ajal võtta osa raskusi ka oma õlgadele. Avaliku sektori hiidkärbe näpistab kahjuks väga paljude inimeste palkasid ning hoiab kokku mitmete programmide ja tegevuste kuludelt.
Mul on hing rahul sellepärast, et puutumata jäid lastetoetused ja puudega inimeste toetused ning edasi püsivad ka pensionireformi aluspõhimõtted. Heameelt võib tunda selle üle, et õpetajatele jäi suuremalt jaolt alles nende palgatõus, et politseinikest ja päästjatest läks tõsisem kärbe mööda ja et püsib kõrghariduse rahastamine. Tean, et osa eakaid inimesi on ärritunud 1. aprilli pensionitõusu pärast, mis tuleb loodetust tagasihoidlikum. Siinkohal pole patt öelda, et pensionärid võivad arvata ennast võitjate poolele, sest teravalt oli üleval pensionikasvu edasilükkamine. Viieprotsendiline sissetulekute kasv on kõva sõna ajal, kui paljud töötegijad peavad leppima 20- või isegi 30-protsendilise palgalangusega.
Äsjaste ränkade valikutega võitis Eesti endale maailma silmis usaldust juurde, ning see usaldus ei ole asi iseeneses, vaid hädavajalik eeldus sellele, et rahaturud meid ükskord taas hakkaks nägema riigina, kuhu tasub investeerida. Praeguse eelarvepoliitikaga ei päästa me üksnes Eestit kriisist välja, vaid ehitame paremat tulevikku. Kärped peavad tagama senise rahasüsteemi püsimise ja viima meid võimalikult kiiresti eurotsooni. Kui eestlaste rahakotti jõuab euro, kaovad lõplikult hirmujutud krooni devalveerimisest.
Nüüd on küsimuse all, mida teha edasi. Leevendust langevale sisenõudlusele peavad tooma majanduse ergutamise abinõud. Juba sel nädalal alustas sellega hoogsalt maksu- ja tolliamet, kes tulumaksu tagastamise raames kannab inimeste pangakontodele 2,6 miljardit krooni. Suur osa sellest rahast läheb tarbimisse ja ergutab uinuvat majandust. Majanduse elavdamise paketti kuulub lahutamatult investeeringuteks mõeldud euroraha. Need 12,3 miljardit krooni peavad jõudma juba sel aastal riiklike tellimuste kaudu Eesti majandusse.
Vanemahüvitis madalamaks?
Kui riigikogu on valitsust usaldanud ja lisaeelarve kinnitanud, tuleb kohe võtta ette 2010. aasta eelarve, sest on selge, et ka järgmine aasta tuleb karm. Siis jõuab kätte tabude murdmise aeg. Viimase poolaasta dramaatilised sündmused on kujukalt näidanud, et me ei vea kehtiva maksusüsteemiga välja. Uus maksupoliitika tähendab seda, et peatada tuleb igasugused tulumaksualandused. Kehtiva seaduse järgi kukub üksikisiku tulumaksu määr uuel aastal 20 protsendile. Lõppema peavad ka ebaefektiivsed tulumaksutagastused esimese ja teise lapse eest. See on maksumaksjale ülimalt kallis, kuid ei aita kuidagi vaesemaid peresid. Esimese lapse maksusoodustus võtab peagi riigikassast tervelt miljardi. Enamik Eesti inimesi ootab vanemahüvitise ülempiiri allapoole toomist.
Kindlasti tuleb aga hoiduda maksutõusudest, mis kütavad inflatsiooni või pidurdavad ettevõtlust. Olgu nendeks kas käibemaks või aktsiisid. Pöördelisel ajal tuleb ära teha ka erinevad struktuursed ümberkorraldused. Pean silmas muudatusi sotsiaal-, haridus- ja investeerimispoliitikas, samuti haldusreformi.
Lõpetuseks. Loodetavasti saab reede õhtul, pärast negatiivse lisaeelarve kinnitamist riigikogu usaldushääletusel inimestele silma vaadata ja öelda: riik toimib oma jõuga edasi ja suudab seda ka homme. Minu tänusõnad kolleegidele nende senise otsustusjulguse eest. Veel enam tänan avalikkust, kes on valdavalt mõistnud, et neist tulevikule suunatud otsustest polnud pääsu. Usun, et meil jätkub meelekindlust langetada arukaid valikuid tuleva aasta eelarve kokkupanekul.
