Ivo Känd | Appihüüd poiste kaitseks!
Kool ei ole kasvatusasutus, lapsi kasvatatakse kodus. Kool on väikese inimese töökoht, olgu tegemist tüdrukuga või poisiga. Arvestama peab poiste suhtelise ebaküpsusega algklassides ja mitte võrrelda neid tüdrukutega, kes on juba looduse poolt alalhoidlikumad ja kohusetundlikumad. Märgata tuleb soolisi iseärasusi, poisid vajavad rohkem vabadust. Koolielu on paljuski rajatud hirmule. Õpilaste omavaheline võrdlemine tekitab vaid asjatuid komplekse. Hiliselt avalduva potentsiaaliga lapsed ei jõua oma tegelike annete ja eelduste kasutamiseni, sest nad langevad koolist välja.
Hindamine rikub inimest, see on õpetaja võimuinstrument inimsaatuse üle. Hinne koolis on sotsiaalse iseloomuga nähtus, sest nooruses me ju õpime õpetajale. Sageli meenub meie koolimälestustest just ebaõiglaselt saadud hinne. Noore inimese väärtuste hindega märgistamine avaldab mõju sotsiaalsetele suhetele, millest aga kujunevad edasiseks eluks mõistmine ja heatahtlikkus.
Eesti kool on tüdruku nägu
Eesti kool on tubli tüdruku nägu – nii nagu ka õpetaja on üldjuhul naine – õpilase roll on olla feminiinne, kuulata ja rääkida vaid siis kui küsitakse ning kanda nurisemata suurt õppekoorust. Kuidas aga motiveerida poissi, kes näeb, et ilma hariduseta võib teenida rohkem kui näiteks magistrikraadiga õpetaja, kuidas vähendada lõhet meeste ja naiste haridustaseme vahel kui elulised faktid räägivad vastu hariduse ülistamise teooriale?
Praegu on 2/3 magistrantidest naised, gümnaasiumis, bakalaureuseõppes ja doktorantuuris moodustavad neiud üle poole. Tüdrukutel on alateadlik tung hariduse poole, poisid piirduvad sageli kõrge hõlppalga laskmisega läbi ainevahetuse. Ministri uitmõte aga vähendaks noormeeste arvu veelgi ja edasist üld- ja akadeemilise hariduse veelgi suuremat feminiseerumist.
Sundkorras kutsekooli suunamine ei aita, veel vähem konkreetse arvulise lävendi kehtestamine. Kutsekool on lugupeetud õppeasutus. Kuid paljude noorte jaoks on see liigvarajane otsus teatud kitsa kutseõppe poole, sest noor pole veel endas leidnud huvi ja kutsumust? Gümnaasiumi võimalus vabastab noore varajase valiku sunnist, andes aega eneseotsinguteks, toimides filtrina, mida läbides teismeline alles saab teada, kelleks tahab saada. Olen seda näinud oma kolme lapse ja nende teekaaslaste pealt.
Püsimatud poisid
Poisid ei ole rumalamad, vaid teistsugused – sageli mittestandardselt mõtlevad, mis on loovuse, leidurluse ja uuenduste eeldus. See aga suretatakse koolis mahukate aineprogrammidega ära. Kooli eesmärk ei saa olla teadmiste protestimeelsesse pähe ajamine, vaid inimese võrsumise toetamine. Paljud õppekavad on üles ehitatud kuivadele faktidele, tüdrukud suudavad neid pähe õppida, poisid mitte, sest ei taha, ja nii on poiste murede üldnimetajaks hangunud stereotüübid.
Poiste väljalangemisest tekkiv sooline lõhe mõjutab Eesti elu tervikuna, kuna üleharitud naised ei leia kaaslast, sest peale armastuse luhtumist peavad koos elama pooliku haridusega mees ja magistrist naine – on nad vaimse sisu poolest ebavõrdsed ja tulemuseks on linnades üksildased naised, maal aga üksikud mehed, kokku nad ei saa, kurvad aga mõlemad …
Hariduses valitsevat soolist lõhet aitaks tasakaalustada individuaalsem vastuvõtt kõrgkoolides. Kui eksamitulemuste põhjal paistavad silma neiud, siis erialane kutsesobivusintervjuu tooks välja ka noormeeste isikuomadused. Akadeemiline test näitab oskust seoste leidmisel, erialakatsed näitaksid võimekust aine sisulisel mõistmisel, mitte pelgalt pähetuupimise tublidust. See lahendus aitaks vältida noortel sobimatu eriala õppimist ja ei jätaks noormehi formaalse punktisüsteemi tulemusena sootuks kõrgharidussüsteemist välja.
Oleme väikerahvas, iga inimene olgu hoitud ja hoolitud. Poliitikute valimislubadused ei tohi sõltuda riigi rahakoti suurusest ega noorte inimeste klassidesse jagamisest: sina kõlbad, sina mitte!
