Erakonnad peaksid esitama oma panoraamsed ja struktuursed reformid, tegelike tabelite, arvutuste, jooniste ja skeemidega. Et oleks selge, kuhu tahetakse liikuda: 10 aasta strateegia, kus on näidatud 4 aasta kavatsused seoses tööjõu, majanduskasvu, keskmise- ja miinimumpalgaga, prognoositavad sisse- ja väljaränded, et valija saaks neis süsteemides orienteeruda. Kuid kahjuks realistlikud hüüdlaused ei müü. Õieti pole tahetud müüma panna. Sageli lubab poliitik häälte saamiseks labaselt lihtsaid ebarealistlikke „kohe kätte" lahendusi.   Kas oleme valmis „Kreekat tegema" kui  suurendame laenurahaga pensione ja abirahasid ning siis teatame, Eesti rahvas ei väärigi võla tagasimaksmist?

Tõsiseltvõetav poliitik - mitte valimiste taidleja! - peaks rääkima usutavalt,  ausalt ja lihtsalt igal teemal - ka valusal. Näiteks - miks eesti tööline Eestis teenib sama tööd tehes kolm korda vähem kui Soomes? Päris-poliitikult ootaks selgitust, et palgasüsteem on tervikstruktuur ja ettevõtted konkureerivad teenuse või toote  lõpphinna osas. 

Konkurentsivõime kaob

Alampalga hüppeline hinnatõus muudaks ettevõtte konkurentsivõimetuks, seda eriti väikeettevõtete puhul. Tuntud kultuuritöötajad ja loovisiksused, ajakirjanikud ja teleinimesed, kes te hullutate rahvast oma kampaaniatega ja konstateerite, kõik oli seni kui teie kärama tormasite halvasti - pakkuge rohkem ajas kestvaid  ja toimivaid konstruktiivseid lahendusi! Küsisin ühelt tänaval valimiskommi jagavalt Lõuna-Eesti väga tuntud uuspoliitikult: „Eurostati andmetel loodi Eestis 2013 aastal ühe töötunni jooksul lisaväärtust 11 euro eest, Soomes aga vastav näitaja 40 eurot. Kuidas saaksime meiegi suurendada lisaväärtust?" Uuspoliitiliku vastus oli: „Raha tulgu maksumaksjalt!" Halenaljakas! 

Tark poliitika eeldab ka tarka valijat ja iga riik väärib oma valijaid, ega siis rumal süüdi ei ole kui targemaid ei ole! Klounpoliitikud minetavad meid esindades meie ainulaadsuse, akadeemilise uhkuse ja euroopaliku intelligentsuse. Valija peaks hoolega jälgima, mida ja mille eest lubatakse. Ka siis, kui mõni mahakäinud arstpoliitik avalikult halvustab ja steriliseerib meie naisperet või valima peaksime armastatud, ent kinnimakstud laulja eeskujul. Senised 23 omariikluse aastat on näidanud, et koostööta kaotame jätkusuutlikkuse, kui poliitikud muutuvad kakeldes ja killustudes rahva silmis haavatavalt naerualusteks. 

Vaadakem kasvõi muusikalist antiiktragöödiat „Savisaar." Vägisi armsaks ei saa! Meeleheitlikumad lubajad on nn. lahkuvad ja saabuvad parteid, tänased valitsuserakonnad on populismiteljel rohkem vastutustundlikumad, sest neil on raskem suuri muutusi anda. Ka  ei ole üheski grupis nii suurt pettumust võimus, et radikaalid enamuse võtaks, kui aga mõni väikepartei valimiskünnise ületaks, siis ongi suurtel ebamugavam ja rahval huvitavam! Valimiste pealahing peetakse küll Tallinnas, kus jagatakse tõelist võimu ja raha, kuid olulised etendused antakse ka maakondade nukutubades ja mängunurkades.

Püüame olla analüüsivad valijad, siis  suudame sõnumitoojate loosungid summade ja tegelike võimaluste keelde tõlkida, et mitte langeda tühikargajatest lubajate ohvriks. Kaasamõtlev kaasmaalane, jälgi lubaduste sisu debattidel, kust tuleb lubadusteks raha ja kuidas on kandidaat ennast senini ülal pidanud -   ära lase ennast  hanitada!

Ootaks kandideerivatelt poliitikutelt rohkem realistlike lubadusi,  sest riigi rahakoti sisu ei sõltu  valimislubaduste suurusest!