Ivo Rull: president kõnetas uusaastaööl inimlikult ja soojalt
Teise plussi teenib minu silmis president Kaljulaid kõne selle retoorika inimläheduse eest. Markeerides põgusalt meie julgeolekut kaudsemalt või otsesemalt puudutavad teemad (sõda Süürias, Euroopa ühtsus, NATO kollektiivkaitse, 60 rahuvalvemissioonidel olevat kaasmaalast) keskendus
president hoopis inimlähedasematele asjadele. Väikese tüdruku loodud lehvitamist meenutav äpp, vanavanemaid arvutukasutuse toetavad lapselapsed, oma lapsi igapäevaselt kallistavad vanemad, eksami- ja kontrolltööd, vabatahtlik tegevus. Värske ja soe lähenemine, ei ühtki sõna Eestit ees ootava Euroopa Liidu eesistumise tähtsusest, haldusreformist, 2017. aasta oktoobris toimuvatest kohalikest valimistest ega uue võimuliidud lubadustest.
Ning kolmandaks tunnustan presidendi positiivset tulekivikuvaadet. Kuigi „maailm meie ümber on muutlik ja raskesti tõlgendatav“, on Eesti tema pöördumises jätkuvalt edukas ja paremaks muutuv paik.
9-minutiline telepöördumine uusaastaöö meeleolus rahva poole on üks kõige keerulisem kõneformaat üldse. Paratamatult leiab igaüks sellest ka puudusi või ootustele mittevastavusi. Kuna president Kaljulaid rõhutas vajadust olla konstruktiivselt kriitiline, teen vastavalt mõned ääremärkused. Hoolimata piiratud ajamahust võtnuks president korraks jutuks võtta ka rahva tervise teema või Eesti looduse kui ühe meie suurimatest rikkustest. Rääkides vajadusest mitte jätta maha kaasmaalasi, kes ei saa hakkama, võinuks ehk tuua näiteks mõne konkreetse heategevusorganisatsiooni või algatuse.
Vormiliselt oli Kumus salvestatud pöördumine igati sümpaatne – heledas maitsekas kleidis president naeratas ning hoidis enamiku pöördumise ajast sobilikku kõnerütmi.
Kokkuvõttes tõden, et president Kaljulaid on leidmas oma avalikkusega suhtlemise stiili, olles inimlik ja soe. Kahe ja poole kuuga on presidendi esinemismaneer teinud läbi tunnustust vääriva arengu. Eesti on tõepoolest paremaks muutumise maa.
